Lühidalt unelmatest

1

Ma seadsi usku üle tahumatu hinge,

et siis võtta sind, kui tulid tulise tulena,

kreeklaslik menüü piknikulinal,

lavendri lõhn erogeenses eos,

*

ma kuldasin su üle

ja teadsi ütelda ilma sõnade 

ja väsimuseta,

et tahan ainult sind,

*

kui palju on palju?

siis katusekivid lohisesid alla,

purustasid majade ääres ootavad veinid,

killud toovad õnne,

meie olime õnnelikud,

*

saunas istudes võttis leil meid,

nende molekulid olid sidumata,

see tegigi nad vägevaks,

paju pole võimas sest ta on puu

vaid sellepärast et ta on sitke!

2

Tasase tule peal küpsetatud lammas,

rasv tilkumas tulle,

sisises nagu meie ööde igavik,

tema pole nagu teised,

tema tuleb muutuste…,

*

kusagil kui musträsta laul,

nad suudelnud olla,

siis vahtu ajav vägikaikavedu,

trubaduurne trotsija,

leidnud ühenduses kuldse niidikese,

mis pidavat maailmu ühendama,

*

taevane kuningriik on teadvuse

või mitte-millegi kuningriik,

sina seisad seal, 

nagu kõrbete kuninglik avarus,

mina võtsin kivi talla alt,

*

ta suri valutult,

siis sündis uuena,

murdis olemise oksalt kreegi

ja pani tasku,

mõni kivi toovat õnne.

3

Talvel kohtusivad roos ja tuli,

Elioti kvartette ei loendata,

see tuleb pika ilu peale,

ja mängib pillil müstilisi toone,

*

aastaid hiljem paelub mind aias,

paelub mind sinu füsiognoomia,

nagu esimesel kohtumisel,

kui su huulte vahelt limpsas keel,

madulik teadmiste janu,

ma tantsisin su puudutuste juurde,

*

mina aga nägin su tulemises rõõmu,

pole lõvi asi tormata,

kuid tormi ära jäta loomata,

nad muidu unustavad su võluteo,

kui karahvini krahv,

ta kristall on mõõtnud teadlikkusi,

sinu arm on igavene,

*

sada teist ja meie laadi näotut,

miks näotut?

et pilke sissepoole, 

et näha vabadust.

4

Aga nüüd algab tulemise tund,

nad panid vase valu sisse

ja tule läite,

euroopasse tuleb paasa-tõbi,

see kaitseb kaitsetuid

ja äratab me rahva,

*

sina vaatasid ilmetult,

emotsioonide kivinenud vahvus,

nagu laul mida ei kuule,

ta surus huuled mu suule.

5

Ja siin me kohtusime valla,

karastatud karva ja terase,

liha ja naha ja kondiga,

kus sängitatud hingi,

ma võiksingi jääda,

*

siis jäägi!

Pasadena põetaja

Hurkle-durkle kui vaatan su poole,
tõeline Põhi asub südames,
minu kompass suunda ei näita,

kuid võib võluda ohtu aimamatu

ja seada ta ainsamale, ainsamale,

teele, aseta mind kui valget küünalt,

aseta mind ja võta mind ära!

Ta elas leepratõbistega, 

koltunud silmaalused ja puder-maks,

vana Maa ja Uus, 

kui suled silmad siis näeme teda koos,

koos allutab ta meresid,

koos viibutab ta Poseidoni tridenti,

koos hullutab ta lainte-lõunal kalurirahvast,

rannal pikutab tuhat karpi,

haisvad adruvallid kusagilt laulust,

mõdu mekib hingevalus udutajaid,

kui kohtusime pilke,

sa neelatasid varmsalt,

mul sõnu leida oli härm,

kui udar suus, ma kaotand olin

kõnevõime, su rind paisus uhkusest,

me olime kaldalt kaldale,

alles veel hõbevärav päratu

ja lapsed kes õunapuuaias,

elu tuli tusatunde tagant,

piilus viire laiult pilve varjust,

piilus pilluva päekesena,

mina võtsin sinu suudlust oodata,

kannatliku Ozymandiasena,

kuningate kuningas, kui

salapõrgu heitlusist valla,

päästnud enda keha ja

äratanud vaimu, nüüd

tulla tubli kodu, see oma

ja kõik mis kustumise järgne,

sünnimaja ohked, kui

lapsed pistnud pea välja

ja mõistnud olemise taaka,

see rohkem kingituse moodi,

sina kinnitasid keha ja

meie armastust, kui

vana aisa moodi ma

pildusin…,

siingi tantsis võlutud ampelmann

mu rinnus tantsu, 

tema pudelid olid kaelupidi,

näritud piprad ilase ketina,

kasukas ürdi-vene nõialt,

lihtne olla sinu mõrsja,

kui saadanale pruuti võlut

aganate ja ahtra suuvoodriga,

hiljem me koiname,

armatseme uuel meelel,

su vabavallavoli on kindel,

me tulime siia kokku-looma,

nüüd tantsi mulle varte tantsu,

mu kevad on alanud.

νῆττα

Kuldsed sibulkuplid jõepervel,

kus mineviku udu,

kohe, kohe hääbuv,

seda sa kostsid, kuid kas - 

ja igaveseks, 

miski pole igaveseks,

siis panid sa mu silmad jõkke,

teiste krabiliste sekka,

libedate ja sammaldunud kivide sekka,

nagu tuline jugapuu vananaistesuvel,

sa heitsid mitmega…,

siiski tulin su juurde tagasi,

mõni lubadus kantud pilvedel,

mõni leivake murtud jõesängi,

partide kuningriik tulgu,

kui võtan sind kui elementi,

lahkuse peidetud süda,

siis sidusime lahti paelad ja vöö

ja võtsime oma ihud paljaks,

laetuna marmorlikust libedusest,

usin tõusupööriöö ja sinu huuled,

need kastmas ajatuse vooge,

noodid laulsid jõe laulu,

su silmad, 

märja suvelõpu igatsus,

siis alles algab see tõeline,

kui talvitujate hõimuhüüd

äratanud rahvaid,

äratanud sinugi

ja minust ja sinust

on saamas taas meie.

Kuhu kõnnib mu laul?

Surevate jõgede paljusus

andis mõista, et siingi tuleb kaotusi

vastu võtta austusega,

et kaotusis leiab suur kosmiline vägi

sinu väärtust testimata,

et sinagi olla Suure Kalju

ja väikese hüti ära-arvamatu valvur,

kui kõik preeriakoerad nuhutasid öösi,

nuhutasid kulla riba kivis,

maailmatuma veeni,

rohulible mesilinnu all,

vajunud õietolmu 

ja unind vaha käes,

sipelgaõgija päikese leemes,

kährik-koonlane hundipilguga

vaatamas üle kõik naervad põõsastikud,

et sinagi tantsid universaalset tantsu,

teadmata kuhu asetub järgmine samm,

kanuu kärestikus,

aher veetud su kontrollimatu selgusega,

nemadki púüdsid püüdmatut, 

need värvitud mehed ja naised,

need kojas ja suits,

need haiged ja võõrad maad,

milledest sa maalides vaid aimu saad,

suletud on vaid uks mida sa ei ava,

niimoodi saabub kulli ja kotka riik,

vaba ja suline, 

mõistmata mõistatust ollakse ka loobunud,

loobunud mõistmisest,

ja istandustest kus su isa ja isa-isa koonluid vahtisid,

said paremate päevade igatsevad valvurid,

surnumatjad saadetud perede järele,

surnutele keda enam ei kuuldud,

kuid kuu ja tema kleidisaba peitsid neiski

tuleviku kauast laulu,

hõimulapse lalin kajamas punasest kivist seinal,

valge värviga tembeldatud kädin,

kui surus käsi vastu kivi käsi,

pani pea vastu mulla pead,

puutus huuli vastu künka huuli,

sealgi võttis vapper minus ühe tunde,

ühe taju, et koos on…, 

lõbusam.

Genus

Kaunis müstitsism, 

kui paned pea minu sülle,

nagu pestud hoolivus,

kus bonnienclydelikult,

kus salavaluvaljult sa 

langemise asemel tõused,

nagu kaldale uhutud vaal

ja tema hingetõmbed,

kopsud voltimas kokku

nagu kahtlane pill,

sa pesid pead minu…,

õhtu tuli kukejalul,

reetis oma venna

ja keeldus lahkumast,

sina olid peatujate rännak,

mina olin rändajate peatus,

mõlemad kohutava universumi

kohutavad lapsed,

iigatavad suud, 

mekutused kalendripäevadena

maha tõmmatud,

nüüd suudluste asemel,

sealt särab ühe hing.

*

Nad panid vana vakstu asemel lina

ja laud oli kaetud,

teravad jõululaulud saatsid

teravaid pilke, nagu

uhuv laevavrakk, tükid

pilla-palla, seep see hing.

*

Aga meie lapsed olid vabadus,

tulnud koitva öö usust,

ei nemad pööranud kahasse

teadvuse tormavat vankrit,

sõitnud läbi linna nagu

värdjalik, nagu polyphon 

musikwerke, hammasteta

mbira, udu tuiskas

avatud aknast sisse

ja me ei saanudki teada

kust muusika tuleb, kus

olid lapsed, kes olla vabadus.

*

Kell oli triibu-kata, 

seier õiena keerdumas ümber,

keerdumas ümber

galligraafiliseltesitletudnumbrite,

et visata mulle vanust,

tordina pean mainima,

näkku,

siingi katsusin olemise

vahedat tera, tema

sõnad piitsutasid mind,

piitsutasid Nietzsche hobesena.

*

Kelle gee n ius on vahedeta,

nagu laps pärastlõunal,

nende aabitsa klotsidega,

ehitamas kodu, tulevikule,

kus mullaste näppude kaasa,

kutsub lumepallisupile,

õhtuks ootab prantsuse kirjandus,

klassika, armastus oli ümbrikus,

tempel peal, kuupäev all,

allkirjad kõrvuti,

vigane mõistmine,

et koos on parem.

*

Aga siin me seda mängu ei mängi,

sa tulid enesehävitusrelvana,

tülgastava ilu vemmalvärss,

valus nagu mõrkjas keel,

selle lihane tipp,

kergem kui 

sureva kaelkirjaku hüüd,

nüüd juba kodust lasknud lahti,

sinu sõbrad on valusad,

su valu on su sõber,

mina tulin täna armastuse riiki,

füsiognoomia mudita,

nagu sanskriti keiser, lõvi,

teise maailma…,

ja ma tulin koos sinuga.

Charon

Vana vale on tiku tuli,

aroom kui kustub elamise koopais,

ta naljatles sõrmega mu juukseid,

puudutus kui lepa maik,

kauge siivutu kaja sellest laulust,

mida igaüks ei teadnud,

nemad olid varjunud ohu eest ellu,

seal nägid neid kõik kodu

ja kodus olevad asjad,

nõelata plaadimängija, suur

kitse moodi kuju, mantel 

selle sarvel, küünla moodi

puudritoos, külmkapp

ja valu kui pigistati pompoone,

kohe kui armastus end külje alla 

sättis, võttis ta end paljaks,

nagu sunnita egiptlane, printsess,

see Kleopatra, võim 

löönud pähe, minul

veri…, hakkamas on öö,

siin on tee ja on rist,

hõbe on ja valu on ka,

aga valuga sa edasi ei saa,

selle jätad Charonile koos sentide

ja pastillidega mida Zavoodis 

baaridaamile tipiks jätsid,

kõik need vanad elud, kõik

need vanad janud ja isud ja 

ihad, sest sa oled tulijate manu

ja nemad ei sea kombeid hargi 

otsa, nemad on isade ja emadeta,

nemad on sinu ja tema võtmed,

kuld on nende harjal, hari

selle ukse ees, mida 

sa veel avanud pole,

vaata sisse, vaata sisse,

seal nad kilkavad õunpuu okstes,

lapsehäälsed, roosid igaviku aias,

külm padrik lavendrit ja ürte,

kõigil võõrapärased nimed ja figuur,

sada aastat üksildust, aga

ühtegi kobarat neist hapudest,

neist viinamarjadest, mida keel

ei unu, mille väätidesse ta punund

minu kohvri ja koha, ma tulin

pika ilu ja pilliga, pill kui

relv, ilusate sõnade ja uskumustega,

närind hävingu kõla, nagu

paks sööklatädi kelle näolapp…,

see kutsus jumalate juurde,

aga meie silitused olid magma laadi,

titaanide ketid, nende piitsutuste ulm,

Uranos õgimas oma lapsi,

sõrmed rasvased ja enne jõule,

pidamas paastust kõnet, sõrmus

sõrmes usuta abielust, nagu

su süda mis abitult pealt vaatas,

kui mu lahkumise räpane selg 

ei kuulnud enam su koputust,

sina jäid üksikute sekka, ma

panin kodu ukse lukku, nad

käisid pinda, sind ei tulnud

ja õhtu veerel kandis tänav 

teise elu armastajaid.

vana-inglise mone või Sterling hõbe

Su kentsakate õliväljade tumelikkus,

kui ameteid sa kandnud risti-põiki,

nad hüüdnud sind maakuulajaks,

teised panid soojadele südametele jääd hulka,

sina istutasid potilille, kintsugi,

nad vaatasid sind kui ateljeed,

mille lagi oli kummis niiskusest

ja aknad karjusid …, järele,

aga sa ei vandunud hella,

ei hüüdnud armastuse koitu,

mil stalker-roheline puudutus sind köitis,

sind köitis teise ilma külge.

*

Samaväärse innuga võis sabagi lõigata,

nad pidid aru saama, et lennata,

mina surin homset surma,

surin eluga.

*

Pudeli puhtus mille leiad allikalt,

on tema allkiri,

selle jätnud mees töötas põllul,

jõi piima klaasist ja sõi Kirde saia,

tuhat tugevat tammi kandis ta endaga,

näris päevavalgust õhtuteks

ja luunjas tulevikku oma heaks,

kõik seitse taevast said patuseks,

ta nägi: lendavaid tuleharke, 

nende madusid,

kuid mis enam - üleelusuurust

toasussides poeeti,

valge õis rinnas, peet pihus,

kui pudelita saarlane.

*

Meie vesi kutsus kodutuid,

kui reaalsus-saabas verine,

mokad lõhki, kannataja priius,

mis polegi nagu seda,

ta otsis õigustust,

et elamisele mitte jalgu jääda,

kui soovis naist õhtupunaks,

suunda selget ja…,

näritud seakamarat hallitusjuustuga,

koor veel peal ja hais nii virk.

*

Aga armastus nii tulebki,

külmalt, kuumalt, kalgilt,

nagu marmorist imik klaveri peal,

kusagil mõisas kus mõrvalugusid kuulati,

kusagil Tondi akveduktil,

lõbutüdruku naeratus ilmel,

ilm nagu tuhat kõutsi,

kõigil kirbud ja hommik…,

mis paneb aja tagasi mõtlema,

seal me kurameerisime,

kui kahvel kukkus ja nuga otsa,

kui saladus langes peost välja,

kui muna praadis päikesega võidu,

kui pilvi…, ma vaatlesin,

lootuses kodu tunda,

sind ma vaatasin ja …,

midagi polnud ütelda.

Exulansis

Elüsiivne - su kindlameelsus,

mis kõigub lapsekingades,

ma eile surnud mitut surma,

kui päästja-ingel paelata,

kuid kohutava ilu nimel elada,

sedap kutsutakse vooruslikkuseks,

nad koerad pannud ketti,

meil põrgul üheksa ringi,

aga sina pole nendes,

mu kallis, oh mu kallis,

sinu tõstsime kaugele-kõrgele,

kui vetelpäästja Pariisi basseini äärel,

tornis kõlgutamas jalgu,

rind päikse-peeti purpur,

õhtud veini pokaali taga,

küünlal huule jäljed,

ja su nägu kui veatu glasuur,

veatu ja vooruslik,

naitu minuga kui hing,

mis kehale on saatjaks,

mis kehale on…,

sa oled maailma saladus,

müstika, mis tulnud päevavalgele,

kauni küünla-kõrbe-laual,

porgandi ja crossainti puru liivana,

meie käed leidsid üksteise juurest,

leidsid äratundmise

ja õhtu algas uue eluga,

sind ma teadsin Aadamast.

*

Me võtsime saiad sahvritest,

kuldse kuma Itaalia vanikutelt,

nende plekid ja hapuka aroomi,

sõitsime fontäänide kuningriiki,

su jalad ei kandnud,

mul puredad olid hambad,

kontsud ja präänikud,

sind vaatasin kui riiukukke,

keda armastasin  ja veel,

siis säutsus ritsik-lind piinapõõsast

ja me rääkisime lapseteost,

neid püüti peita,

hinged oma nähtamatusega,

tuleviku rüü seljas,

emade, isade näod ikoonidel,

jumala märk küljes,

mitte see inimese oma,

vaid enamat  ja veel.

*

Minevik polnud nii lahke,

ei olnud mina selle minevikuga,

nüüd kella triipe piristades,

vaatlen aega kui kassi samme,

pimeduses need sammud,

keldrist kostab terrori unelm,

niiske vaikus, 

rübedad stalagdiidid,

kes kunagi ei kasva,

vaid ootavad oma helituis kojas,

olemise ja tulemise vari-riigis,

seal nagu Pikksuka suvilas,

maja nagu kreegi keiser,

pilla-palla pillerkaar,

uks siin ja aken seal,

nooks and crannies,

nurgataguste linkide küljes,

seal ripuvad nende laste joonistused,

kes igavikule astuvad oma pehmete,

nii pehmete kassi sammudega.

*

Siingi tuleb piime veskist,

jahune sõber, 

nägu nagu traktor,

ilus ja punane inglise International,

ilma katuseta,

nupp mida nokkinud on mitu lindu,

selline on mu sõber,

kes teab mis vahe on majal ja majakal,

kodu oli kooriga koda,

ta suhtles oma emade keeles,

kuid kuidas mees oskas kõhtu täita,

kreeklase aplombi ja Dianaliku võluga,

neid me väärtustame,

kuidas kuldab kõlakastist heli,

kuidas kastab vaarikaid musklis mees,

tema sooned kui pisikesed ojad,

nendes kujutlusis armu-kajakad,

kes püüavad meestega võidu kala,

nagu suur sula mis jõuab varsti jõkke,

ta süda kasvab armumise taktis.

*

Ma pole lahkujate tõugu,

olen lambavill piina-õhtul,

kui saladusi otsind noorus,

kui jaani-huiked ristikheinas,

ma olen sinuga lõputuse sängis,

kui elu on eland mitut mind

ja kokku viinud su tuhandet pilku,

me tulime aastalõpu toast ja vindu,

kui kurivaimu nahka teadsin,

sind hoidsin kurjast eemal,

meie kristall on tulevik,

ja siingi kui sõrmi sidund hetk,

mind kutsus sinu juurde see…,

see ainumas armastuse retk,

mille alustanud α ja ω.

*

Nüüd alustagem perekonda,

mis kutsund tähtede seast,

mis silmuseta põgenejaid ei vaja,

meie reliikvia on vabadus,

kas suudad uskuda, 

kui vaatan sinu silmi,

meie taga on inglite väed,

nad purjus maailma rõõmust,

ja meie  ja veel on talvituja lind,

see siristab linade all

ja kustub öhe nagu punane fööniks,

nagu su põsed pärast…,

siis me hoieldes vajusime,

ja õndsus vajus meiega,

ja meid teadsid kangelased,

meie sees oli olemust,

ja meid teadsid…,

ja meie teadsime 

teineteist.

Inara

Ja kuldse liiva kurblik laul,

minu tee viib kõrbe kuuma,

kui halli linnu viimne viirg,

mai udu linna keskmest,

seal tuisku ja tormi…,

kus sajajalgne trummi taob,

olen vihkav armastuse saadik,

mul ürp kui riitus - koduta,

sõitsin juuksed lahti

ja kinkisin viimase lille endale

seal koirohumaal.

*

Lapsed kelle sündi ma pole näinud,

igatsus mida väldib vanaduse süda,

ta sõi ja jõi end pildituks,

tema polnud härrasmees

ja tema pole daam,

vaid demonstrant Pariisi veristel tänavatel,

kusagil Seine ääres,

kas vana arm ka roostetab?

ma loodan põrgu-tuule-valule,

mis äratanud valget lootust,

tema tuli püha tule 

ja kauni üksindusega.

Unustatud südamed

Su valgus on tulnud välja,

kui koolnu tarkus talve rüül,

kes pimedust ei mäleta,

see elab…, kurja naisega,

kuid meie teadsime laulu luua,

kui uue ilma püsiv tuul,

soe ja sooja koha pealt,

rand ja rannaliiv, klibugi,

eile matsin üht, 

teist nutsin taga,

kuid rumalusel on aja hind,

nüüd me mängime pikka mängu,

lahkus kui tähekuma,

paitab mu uue…, sinu põski,

ja maasikad maitsevad kooreta,

hüva igatsusi 

ja hüva valda,

nad tantsisivad pulmatantsu,

kui rusikale maias mops,

riputatud varna,

ja koopas kus redutasin hingi,

nüüd kustutasin tule

ja igaveseks lahkusin sealt,

puudutasin tulevikku õrnalt,

ta naeratas 

ja võttis mu ümbert,

nii nagu õige,

tõeliselt õige,

unustatud südame pealt.

saṃsāra/ निर्वाण (Nirvana)

Need “teised”, 

kellel pole midagi pistmist meiega,

nende “esimestega”,

kui südamlikud sõnad vängetega asendusid,

perspektiivid lumega sulanud,

aasta mille taolist leiad vaid kimääri küljest,

paljusus needmas neid neelajaid,

nad pole tulnud siia ilmalikku teed,

kui koherentne muusika,

naised viilimas saviaugu äärel,

Michelangelo mustkunstnikuna,

loomas etikette,

kohe sünnib Jeesus, sureb,

siis sünnib taas, pime on,

keegi pange tuli põlema,

neid jumalikke molekule on kistud küll,

Pontiuse uhkus viis…, 

nüüd haudu küüni, ristita või millega?

kui udune usk tõi valgust sisse,

nagu saun ja leil ja keris

ja see teine tüüp kes,

ust liiga kaua lahti hoidis.

•

Nimetagem teda Taavetiks,

kui hiiglane ja tola, 

kes enese kuulsust Koljatina,

kuhugi laeva ninasse lasi paigutada,

nagu vähetuntud ja varmas kirjanduskriitik,

teadmas palju teooriat,

kuid lahinguid ja verevalamist mitte,

ilusaid sõnu toomas hulluse piirilt,

ei loogikale peaga vannu,

vaid asetatud nimeta kujule,

tähe mitte väljendusena, x,

nad tahtsid veel

aga veel läheb maksma,

hea poisi hinda.

•

Kas sina oled see hea poiss,

turned evil,

must ingel - heade kavatsustega,

nad tahavad teese ja antiteese,

koguaeg nad ilastavad,

vormide ja vormituste vahel,

seal on nende kodu,

mitte meie - esimeste,

seal püüdleb limbotar,

nagu Meistri Margarita,

ühes käes peekrit, 

teises kolvi tasakaalustada,

päid veel lõikamata,

nõidus kütketa,

vampiirid kõik magavad,

sealt tuleb balli ülem,

kõigi maailma trammide verine juht,

rikkam kui Buddha,

kaunim kui kuldne öö Aafrika tasandikul,

lõvi silmadega, 

nurrumata hümni,

surmale sest elu tuleb pärast,

kas alustagem?

•

Pidasin kärbseid silmas,

mitte nende jumalat,

seegi vast fiktsioon, 

oopiumikõrbe natuur,

sündinud türgi-vene sõjast,

või nende saunadest,

mõrsja-pidustused Vallikraavis,

ahvisime teisi tulijaid,

frakid kõik viltu, 

kõik sabadeta pingviinid,

enne kui kilu serveeritakse muna

ja halbade õnnitlustega,

demokraatia sünnib igatsusest,

igatsusest vabaduse järgi.

•

Kui nad olid maailma avastanud,

sõid nad inimesed ära

ja jätsid hingedega olendid,

siin me nüüd oleme,

millegi uue lävel, jalamil,

pead puntrast lahti,

südamed valla, 

koorumas teise poole valuks,

pooli nimetamata,

hübriidne krüptilisus vaskratsaniku ninal,

see oli sitt, sitt mis sitt,

mis enam kunagi alla ei tule,

enne kui vihm teda sealt alla ei pese,

ja meid polnud olemaski,

ja meid tuli teha,

valmis nagu pühapäevane pannkook,

invaliidist lapse peenutsemisega,

pillates panni maha 

ja süüdistades teisi.

•

Külma õhtu keeld oli,

et ei keelaks,

siis me teadsime et vastuhakk ei püsi,

ei püsima saa jääda,

neid oli neli,

nagu vasikad kulli silmadega,

heidetud madala vormi 

tõusu-eelsesse seisundisse,

pidasime silmas seekord,

veidi valjemalt,

et munadeta sa lapsi ei tee,

nii et mingem mehistugem,

ajagem udarad rivvi

ja heietused saunarahvale,

siit tuleb farss nagu koomika vaenlane,

vihane vaenlane, vihavaenlane,

sama ürp kuid üksik,

pole ärganud mõistmisele,

et kaks + kaks pole neli,

pole juba aastaid olnud.

•

Tule laula nüüd kaasa hetke laulu,

mida ostis mees mustas,

peietas küünlavaha sametile,

krooksus veini peale

ja ütles kristuse kohta halvasti,

ise ei teadnud aabitsatki,

Aadam oli kurb nimi temale,

aga eks Evani jõuab see kes…,

tuleb suurejooneline üritus,

inglid ja…, sina,

kes sa läbi talve minuga jooksid,

minu ja hullumeelsusega,

vaatasid mu vasikasilmi,

mu kullisilmi, neid rivis udaraid

ja ei peatunud hetkekski,

ainult puhta valguse ilminguna,

liikusid mu ümber,

Kundalini serpent, mina ka.

•

Siis me ärkasime valust,

igaviku paljale rinnale,

nagu halli kassi pärastlõuna,

mil meiegi tuisk tõi kodutunde.

Corone (Κορώνη)

Planeet, su vasak tasku, 

udused kaldanõlvad ja männid,

seal virutasid jumalate padu,

nende hooletu armsusega,

nende Toonela juttu,

selle aroomi,

kui tuhat valget inglit,

kõik korraga tõstsid lusika suule

ja luristasid valget piima,

vaskne kodukootus,

sinu piimased nibud,

nendel pikutav õndsus,

ja salajasi ootus,

et tuleb imeline talv,

veel imelisem suvi,

korraldaja jummel -

kosmiline vägi,

toob kohale kehad

ja muu esmavajaliku,

et siis piduse pärastlõuna

vabalt võtta ja “ära teha”,

mis see inimese loomine ikka ole,

kui mustast valgeks 

ja valgest mustaks,

seda arvati,

kuid tänane jumal,

see prisma pannud vahele,

meil värviline kodutunne

ja surm kui flickering.

•

Punkt on surevate seas,

nagu lõrisev draakon,

ta valvab oma aardeid,

pikalt üksindust ei vao,

kui tigu kellel puudu koda,

kui taevapiltnik taevata,

ta puurib silmi mikroskoopi,

õhtul kallistab naist,

kes teist korda ei tule,

nad olid vannutatud lahku,

siis siidi side lõuapooleks,

ta süda jäetud võõra hooleks,

kas kodu annad kullata,

kui hõlp - nii armsa mullata,

mis lõhnab nagu vaadikali,

ta suust ei tulnud seda sõna,

kui kergeks saanud vana aim,

et uue manu panna tanu.

•

Siingi me peatusime enne kõike,

hingasime sisse veatut loodust,

selle hõlmad-nii-lahti pidupäeva

ja tantsisime riituslikult,

nagu vanad nõiad,

Walsburgi kohtunikud,

üks käsi mis tapab,

teine mis sureb,

joonud allikast, 

otse ja vabandamata,

ütleb ta sõna, 

nagu Araabia Lawrence,

ei kõneta teda kaduvik,

vaid pidev sünni ja loomise hetk,

ta on naine,

ta on looja.

•

Pärast kodus pidasime…,

vedasime oksad ja ketid,

surusime ankru maasse,

siia planeedile teemegi kodu,

naitu mu vimmatusega,

kui naitumise soovi,

sa oled laitmatu,

kui naitumise soovi,

ma panen tule ahju,

keedan molluskid

ja ootan põlevat laeva 

uduse mere pealt,

kui tuled särisevi lõugu,

värisevi huuli,

ma panen liigutama tuuli,

kõik männid siin metsas

panen laulma,

su armastuse tooni.

•

Ja hiljem tuled sa tuppa,

küsid küsimuse:

kas minust veel hoolid?

Magnifique

Näed seda “sinu” ootamist,

millest kohe kuidagi ei väsi,

sätin eksootilise linnuna kodu,

oma inim-nokaga tõstan riided,

inim-tiibadega küpsetan road,

raguu lõhna täis on toad,

sa oled imeline,

siis passin nähtamatut aja liiva,

meenutan kodukanti, jahedust,

üksinduse veatust,

ja et on saanud küll,

nüüd on minu aeg,

võtta vastu,

siis sa tulid nagu…,

pole sõnugi, kistud kuskilt…,

aja ja ruumi vahe-alalt,

särava hinge ja heade soovide kandja,

jalas need püksid,

seljas see särk,

ja tunne millele sõrme ei osuta,

näppu ei pane,

peas need juuksed,

kaelal see lõhn,

mis hiljem mu huuli kõrvetab,

nagu südant oleks kandnud,

värvinud punasest valgeks,

nagu roosi oleks katsund,

silmi avanud vee all,

kustutanud puhudes küünla,

immanud selle vinget aroomi,

at the top of my head,

keegi kes, kes alustanud kooli,

nüüd me magame,

puudutame midagi õrna

…, ja midagi ilusat,

kui maha jääd, siis…,

tuleb tuhat ja tuline,

need on tema sõnad,

need on tema liigutused,

need on kallerdunud vahvused,

kui unustati (mõlema)

näotu minevik,

sealt poolt toodu,

keegi ära-poodu,

hommikul tood sa mind kohale,

kas näed?…, juba sajab,

tuleb torm,

ja tuiskab kõik täis,

et sa minu kõrvale jääks,

nagu unine shamaan,

ma keeran kraanist jäist vett,

keedan kohvi,

avan uksed,

loobun unest nagu ärganud mees,

kes usaldab ja teab,

et iga suure valu taga on võit

ja selle võidu värv oled sina,

sa ringutad nagu grazia,

at the bottom of my bed,

kui suudled mind suule,

ei lahkugi, ei imestu,

ei looda, ei unista,

kuulen su hingamist,

peidan su näo enda kätega,

peekaboo,

su nägu oli varjatud,

siis tuli pisar, 

nagu õnne valatud kristall,

ja tänu täis on kogu tuba,

sul minu armastamiseks antud luba,

kes andis?…,

ta nimesid ei kanna, 

võibolla ei kanna riideidki,

nagu sina kes sa ringutad,

ja pean tunnistama loodust,

selle lumma ja võlu,

ma olen avastanud maailma,

uus universum on maganud mu kõrval,

naeratus kui suve lõpp,

nahk nagu talisuplus,

kohe saame sooja,

tule koju looja.

Ma olen valmis.

Santa Catalina saar

me armatsesime kuulduste planeedil,

saar selle kristallses meres,

Orizaba mäel nägid sa taime,

selle vormis kajas sinu taltsutamatu lõbujanu,

mina olin vana rahu ise,

sundida järjekorda kiirustama,

et siis vekslite paberipuru mööda ilma laiali,

vene sõdur, tulnud puhkama,

kustutas koni nagu Kaukaasia vangis,

film mitte asupaik,

ruum mitte koht,

aeg mitte hetk,

nüüd tuli veel lapsi leida,

kellele jäätunud mahla kinkida,

mandlinahksed kiri-piri-kihvad,

ähvardavalt avanenud ampsuks,

siinne tänutunne on asendamatu,

nagu siis kui õhtul su musti lokke nägin,

silmad minu suunas, keel õieli,

kodu on tulnud taeva riiki,

kui puudutasin sind ja sinu…

ἀκόλουθος

selle protsessiooni saatjaks, 

kui kaunis näolapp venind irveks,

käes roostetanud lamp,

kodutute säravad silmad,

vana valu kustutanud talve,

naeru tihkav palmipuu inimese kõrbes,

meie ei toonud sandaale kaasa,

*

aga siin paistab mees olevat naisele kaasa,

tolmune figuur kaminasimsil,

mantlihõlmad lahti, isa lõhn juures,

*

tuleb targalt tegutseda,

kohe alustab bänd, orkester, kammerkoor,

ilutulestik Emajõe ääres, 

*

Vanemuine tulistab puusalt kandlehääli,

roos ja tuli löövad tantsu,

lumi kaisutab nende põski,

*

enam pole mineviku aega.

Paha pitsi lugu (amööbist jumalani)

Ta kuulas sinu algust, pesi päid ja jalgu,

tema valgel nahal haigutasid sünnimärgid,

nagu paradiisi mustad augud,

kui ta ringutas, siis vandusid vanad puud metsas

ja olivat ka veidi ringi tammunud,

sõlmedes kohad sidus ta kummargil lahti,

keerutas oma tahmaseid lokke

ja pani oma pisikese nimetissõrme minu rinnale,

seal me kohtusime.

*

Alul sõid nad kätega 

Siis aga tugeva võlujõuga

Kuri rõõm kihutas neid takka

Nagu Issanda piits

Sametist ja kuldsete paeltega

Aga valust saadi üle alles homseks

Kui ronga kraak tõi tormi

Ja hetk sai ἀντίφωνα

*

Pool nende saagist oli mäda

Nagu Peipsi sibulalaat peale vihma

Kodutu hing platserdas lombi ümber

Teadmata oma hinda

Animeeritud animus ja anima

*

Nad teadsid vaid suuri soove

ja võõrast täitujat,

kõletu marakrati kombel,

piip suus ja prillid ees,

nagu minevik mida toidetud veega,

käkk jäänud pliidinurgale,

selle puna-valge täpilise rätiku alla,

ema higist niiske.

*

Kohe kutsume teid tantsule,

teie suur ja armuline vaegnägija,

põlatute android,

ise-tikkuv surija,

käsi kopsul, 

pidas südameasja 

üle-aia-lolluseks.

*

Ma olen tähitute kuldne kuningas,

kroon jäänud eilsesse,

homme koroneerime,

kui troonil kord jalad all.

*

Pisut sekeldust ei teeks paha,

nagu näha, suudab minuscule 

ka jumala osake olla.

*

Minule palun üks paha pits,

kes ainult mind armastab.

Cissampelos pareira

nagu mycelium - tuhandepäine hüdra,

kallerdunud sügavale maakoorde,

nägi silmadeta tumedat universumi

ja patja pakkus koolnutele,

patha lõhnaline kallim keerdus maona,

armatsesime lõpuni, uue alguseni,

tubli tuhat tuhka, nagu kartulitel näod,

nad olid meie varjud,

valge maailma sügavad vaod,

toredad künkad kui kuningale troon,

seal said kokku roos ja tuli,

armatsesime lõpuni, uue alguseni.