Seal eemal on valge korsten,
piitsutamas taeva palgeid,
oma suitseva hellusega
pürgib ta üles.
Seal on katus katkuroheline,
millel puhkab sammal
ja linnupere.
Seal on see sama marmorvalge
tellissile maja oma O
akende
ja kaisutavate põõsastega.
Seal kõlas kord
nutt ja naer, kord
pidu ja pillerkaar.
Toodi peenikesi ja
toodi pakse,
toodi siit ja
toodi eemalt.
„Hunt ei murra kodu ümbert!“
oli elumoto.
Seal pildil
see eemal maja,
mälestus mis aina tuhmub
ja sulab ühtseks klombiks.
Seal klombis on tundepudi
millest tuleviku väljavaateid
looma hakatakse.
Nüüd on siin
talla all uus maja,
sama aga ikka uus.
Sealne on nüüd
siin vana kuju
ja uue hõnguga.
No comments:
Post a Comment