Kohi elu

Tahaks luuletada üht lugu, ühest ajast, ühest ruumist, ühest isikust.
Ta istub aknalaual ja vaatab mind,
kell on 16.40,
korterelamu elutuba,
ja ta ei lausu kunagi midagi vastu,
ma arvan, et ta kritiseerib mind,
silmad on nii pilukil ja kolletavad,
kui ta oleks suurem minust, siis kindlasti murraks ta mu maha,
ta on nagu mu naine, aga nagu pole ka,
ta on keevaline ja  saatanast, kui kell lööb keskööd,
gravitatsioon ei ole temale mingi näitaja,
isu on taevani ja kõht on maani,
ohu elimineerimiseks levitab ta kõhutuuli,
terve tema maailm on iga päev ohte täis,
teda on kasvatanud tuvid, kelle kõnepruuki kasutades ta oma lembust näitab,
kajakad, kelle nahhaalsusega ta oma iseloomu kasvatab,
hakid kes õpetasid hakkima,
tema nimi on Samson (metsik).