Lastud varesena
paiskab sulgi ja kraaksatab,
sapsutab tiiba ja lohistab
lehise varju
oma surmavalus kere.
Lapsena leiab selle
punasilmil, saba tuttis,
keegi valges nahas
või karvas,
nagu tarvas,
müksab mulda,
puhub.
Pistab nahka,
pooldub
loodud lõunast.
Kaks pead kettis
kõrgumas sfääri,
piilub pilve alla.
Transformatsioon on unenäoline,
täis pimedust ja õudu,
ängi ja viha.
Kes rebib sabast,
kisub kõrvust,
näpistab ja hammustab,
kes keerleb lõpmata,
uputab end peegli kildu
ja sarjab kõiki kes ei märka.
See on hulluse karussell.
Keegi palun päästke need visuaalid,
riputage õng,
tõmmake jäise kaane alt ilmale.
Vikat raiub pilkases,
vihiseb ja peremees
sisiseb, ohver
viriseb,
kui kämbla kadu on hetk.
Meeleline kontroll,
manuaalne,
sõnade korrutus,
seosed
ja turritamas veteribast
üks trepp –
räsitud astmed, kulunud
käsipuud ja lootus.
Verine laine laiutamas
neljast kaarest,
peksmas ja tormamas
purskava lättena,
peseb kõik.
Rahunenud horisondil,
tatistunud veres, aurikuna
suitseb üks viimne rabatossuk.
Hiidkärbsed limpsavad
karvunud kämblaid,
iidsed tiivad tuuletuses kortsuvad
ja lendajad maanduvad
suitseja palgeile,
kriiskavad, vannuvad,
koovad pesa
ja nukkuvad vakladeks.
Päike on ovaalne,
kaheksa ringiga peletis,
lakub oma külgi
ja sulatab verekatte.
Üksik saar suitsutaja jalamil,
vannutatult sinine,
tal kasvamas süstlad, sirklid,
käärid, noad,
kuhu saaks
panna telgi kui
see karussell keerleb.
Aina hullemaks ja hullemaks.
Keerleb ja keerleb.
Heinad on kummist,
seovad põlde
ja viljapead
on lapsenäod.
See pidu ei lõppe vist kunagi.
Ja siis kogu sellest väärakusest
tuleb ingel,
blond ja sile,
kookose aroom
ja pärgament tiivad
rebimas läppumist.
Tiivad loovad tindi pekstes
aero armusõnumi:
„Tõuse siit üles ja läheme ära.“
No comments:
Post a Comment