Wednesday, March 23, 2016

Härra M ja maailm tema ümber

Härra M oli tavaliselt ebatavaline,
täna mitte,
ta ei rääkinud oma seintega,
ei pusinud taskuräti sõlmi lahti,
ei meenutanud kuhu pani prillid
ja ei uskunud elu võimalikusesse.

Isegi tema pliiatsil oli rohkem usku
kui ta otsustas veereda lauanurgalt
radiaatori alla sooja.

Usk oli härra M-i maha jätnud,
ei uskunud ta enam oma
hullusesse.

Ei olnud enam seda inglise
viisakat noormeest tema peeglis
ega Wabariigi aegset
kingseppa kes juhendaks
talla parandus protsesse.

Ainult tasane staatiline muusika
limpsis tema kõrvakilesid
ja ei miskit muud.

Kuhu on jäänud minu mõistus?
Ta mõtles ja astus riidekappi sisse,
lootuses taaskord kuhugi sattuda,
kuhugi, kus hübriidsed olendid
tema palgeile hularõngaid sätiks,
kuhugi, kus telmargariin oleks
nukrama näoga
ja võileivad maitseks tuhandete
aastate määrderohkusest.

Psühhotroopne nähtus oli
härra M-i jaoks see igapäevaelu.

Kapp jäi kapiks
ja polnud hääli kusagil.

Härra M võttis vaevaks
lahendada ristsõna
ja hakata inimeseks
kes ei mõista inimeseks olemise võlu.

No comments:

Post a Comment