Lilliputila

Kui  pöörata võimuladvik

tagurpidi, siis jääb 

vaimsus ülespoole
ja raha alla,

aga keerates ta risti,

siis vist on kõik loodis.

Gulliveri reisidega sarnaselt

olen sattunud lilliputi saarele,

viimasel ajal on see just saareks muutunud, 

saare elanikud olid kord mandrirahvas,

aga kõik mis jäi nende piiride taha

oli neile võõras ja hirmutav,

nõnda sai rakendatud koostöö

ja rebitud end lahti teistest,

kes aitas labidate, kes kirkadega,

aga mida rohkem nad narmendavalt 

eemaldusid ja muutusid saareks,

seda rohkem nad lilliputistusid.

Mina ei ole pärit siit, ei ole pärit

isegi sealt kust nad eemaldusid,

mina olen pärit sealt

kus pilved kõnelevad

ja tunnetus on üks,

otsustasin korra maha astuda

ja katsuda selle elamise 

väärtust, nagu Vanapagan

kord samuti otsutas.

Nagu Vanapagan, nõnda

sattusin ka mina millegi põhja,

pime oli, kobasin, koputasin,

avati kääksuga uks 

ja visati leiba ning vett,

olin ahelais.

Need lilliputid

õmblesid kõik oma riideesemed

ja märsid kokku, et mind siis 

raske reisu une ajal kotti ajada

ja pista kongi,

mille jaoks nad sulatasid 

kõik oma metalli ja rahad,

ahelates ja paljalt nagu Prometheus

istusin ja nutsin,

päevi ma nutsin,

kong oli juba pooleldi vett täis

ja sidusus ei pidanud vastu,

voolas väljagi,

saar vajus tasapisi vee alla,

nagu kunagine Atlantis.

Lilliputid kisasid ja otsustasid üksmeelselt

mind välja ajada,

ma unustasin nutu ja rõõmustasin vabanemise üle,

soovitasin kong sulatada, ketiks vermida ning ühendada

vana mandriga ja kindlasti mitte toppida 

mind või minu omasid kotti,

kett hoiab, et vajadusel kui mander eest tormab

või saar liiga kaugele triivib, on 

ühendus vähemalt olemas.

Aga raskeks ei tohi saar mingil juhul muutuda,

sest ankrud ei ole tuleviku poole

tuiskavatel mandritel lemmikuks.

Kõik tuleb teha sneaky sneaky.