Oeh pole ammu saanud asu
kirjutamaks oeh,
tunnen klišeelikku vajadust
öelda oma laused
lihtsas luulekeeles,
et oeh kus tunnen end
kui räästa all seisnud
kastekann,
aga ma teid nüüd kastan,
seda heas mõttes,
õitsege mu kallid
maasikalised
ja muud mammud,
tean, et varsti tuleb jälle vihma.
Viril plikake, vaga tigu,
jälle raksus.
Pasakas tiibkikk,
rebib punapisku
ja mina ei tee midagi,
olen ikkagi ju ainult
kastekann.
Isamaa emand ja isand
ei paku võrku ja
keeldu, ja mina kastan
tühipõldu ja ohakaid,
tung turgib siiski.
Võõramaised istikud
poogiti,
mina kastan kõiki,
olen siiski ainult kastekann.
Millal saab kannu mõõt täis?
No comments:
Post a Comment