on külm ja on niiske,
sest eile oli soojem kui tavaliselt.
Mäletad kui istusime Raatusel,
minu aurud lämmatasid sind
ja sa mõtlesid,
vast ei leiagi ma teda
ja vast ei olegi tal südant
mind armastamaks.
Mäletad ma hakkasin ära sõitma,
ei kuulnud sinu häält
ja arvasin, et ei saagi kuulma,
palusin su abi. Anusin.
Mõtlesin, et sa ei saagi näha
minu võimeid.
Võimet sind hoida ja
võimet sul olla.
Võimet tunda ja
võimet parandada.
Mõtlesin, et pole küllaldaselt
suurt valu, mis mind siin hoiaks.
Aga oli. Üks suur armuvalu.
Mäletad mu värinaid ja tõmblusi,
kriginat ja nuttu.
Vist olin ikka väga,
tõeliselt väga katki.
Sa soovisid kuulda mu luulet,
mu juttu, sa isegi soovisid
kuulda mu targutamist.
Eriti filmidest.
Mäletad, ma hakkasin muutuma,
tervenema.
Olin ausam ja vast välimuselt
kenam.
Oli see ju mu enda mängu süül,
kui roojasin selle aususega
meie elulõnga, et olin paaris
olnud teistega.
Mõtlesin, no nüüd sa mulle lajatad,
sa vaatasid ja vaid surusid end mu ligi.
Ja nii me uinusime.
Ma mängisin veel ja veel,
kuni kaotasin selle ja alustasin uut.
Seekord sinuga.
Mõtlesin, et vähemalt seegi hea,
sest mängin ainult sinuga,
seegi hea, et kuidagi, me ei mängi
üksteise vastu, kuid mäng–
see jooksis omasoodu.
Mäletad, et soovisime sama,
kuid erimoodi.
Mäletad et rääkisime sama,
kuid erimoodi.
Mäletad, et olime erinevad,
kuid samamoodi.
On märts ja mina pole suland,
kuid sina loodad siiski,
sest eile oli soojem kui tavaliselt.
No comments:
Post a Comment