M

Härra M tundis end rasvaplekina,
sellise rasvaplekina
mis on kogemata juhtunud
just enne tähtsat kohtumist.

Ta elas paneelmajas
üksi oma mööbli ja kahe aknaga.
Kogus marke ja raamatuid,
õhtuti jalutas värskendatud linnaõhus
ja mõtles, et küll on tore,
et tänapäeva tehnoloogia
ja nende kasutusviiside
ja kasutuskvantiteedi tõttu
võib üks endast lugupidav
rasvaplekk tekkida ja kaduda
nii kuis süda lustib.

Kõik silitavad oma paneele,
nagu silitus ühiskond,
pai siia ja pai sinna,
klõps siin ja klõps seal.

Härra M-il oli igasugu mõtteid.
Eks rasvaplekid ikka mõtlevad,
et puhas on igav olla.

Härra M-il oli ka sõber –
tuulest viidud kilekott,
ainult M mõistis tema krabisevat
kõnepruuki.
Kilekotil oli plaan talveks
üle ookeani lennelda.
Kahe hoovuse ja nelja tsükloniga
oli juba räägitud, aga härra M-ile
oli raske seletada,
et tema kaasa ei saa.

Aga vana sõpruse märgiks
tuli austust näidata
ja rääkida.

Härra M oli murtud.