Kas pole mitte kõik

See siin on mustand,
ma üritasin eelmise aasta oktoobris,
üritasin selle aasta jaanuaris,
nüüd üritan uuesti.
Millest me räägime,
kas kaotatud armastusest,
ehk uuestki,
kas velleigatsusest,
papajanust
või meelemürgist.
Võllaluule see ei ole,
ei ole ka naljakas,
ei ole sotsiokriitiline,
ei räägi sisemonoloogi,
lihtsalt seletan mis toimub.
Kõnetan teid otse,
mis arvate kas tasub,
olen viisakustest möödas,
ehk andestate,
kindlasti andestate.

Ma olen isehakanud luuletaja,
kas pole mitte kõik,
alustasin loodusega süütuse jõudehetkel,
arenesin selle paugutatud kirsiga,
tundsin jalgade all sütt,
ükskõik kus liiga kaua peatusin,
rändasin ja armastasin,
armastasin ja vihkasin,
läbi selle arenesin.
Teadsin, et tuleb kasuks,
ei teadnud millele,
kui ükskord raskes meelemuserdatuses,
leidsin, et kriipsud kollasele paberile
on paremad kui valgele,
olenevalt.
Ma tänan naisi,
siis kui nad olid tüdrukud
ja nüüd kui ka naised,
ma tänan nende seintele
tõmmatud kriipsude eest,
isegi kui kahvliga,
nende järgi sain monteerida luulepilti.

Ma olen isehakanud luuletaja,
kas pole mitte kõik,
alustada on kerge
a proovi sa lõpetada,
transkribeerin elu läbi vesise läätse,
sulgudesse loon mälupilti.
Ma tänan ema ja isa,
tänan nende kaklusi ja eemaldumist,
armastuse fookusest välja ajamist,
tänan seda peksu,
ju löödigi see luulemõistus pähe.

Ma olen nüüd endiselt
isehakanud ja hakkamist täis,
istun siin Tartus,
jalgealune on juba kolm aastat kuum,
aga see Tartu vaim,
see ei lase minna,
istub sees ja kribab,
lasin minna,
las ta kribab.