2016 märts (50)

Selle luulutuse
pühendan enesele
ja kõigile kaaskannatajatele
kes teavad
et olla olemas
tähendab olla minemas

minemas üle piiri
või liiga kaugele
minemas tsensuuritud
paikadesse
või minemas
oma kääpa poole
ja istutamas
sinna valgeid
õitsejaid ja ühe
salaleeki põletava küünla

kätest kinni
läheme kõik koos
ja leegime.

Paneelmaja jutud II (Shanna)

Eile müristas esmakordselt
looduse poolt sellel aastal

Shanna oli just baraadna
uksest välja astunud
et oma kopsusid pigitada
kui tundis üksikuid
taevapisaraid langemas
tema omade kõrvale
neid magedamaks muutes

ta hakkas hingeldama
lausa sunnitult
et koguda seda värskust
mida ehk toas saaks
elukaaslase/kallima
poole karjuda

ta lootis et ehk
see paneb teda rahunema
paneb teda õue tulema
oma pisaraidki magedamaks
tegema

paneb teda andestama

tema ise oli juba ammu
seda teinud
juba alguses

praegused kisad on
puhta sobitavuse viisakus
et inimlik olla

ta teadis
et ta teiselt planeedilt
pärit on
see mürin oli
kohanäitaja
kodutuli
aga tema armastas
oma kaasat ja
temaga kisa

tema teadis
et nemad koos
vallutavad maailma
aga alles siis kui
ilm on rahunenud.

Kes päästab?

Baromeetriline enesehinnang
näitab statistikast välja kaldumist
varases noorukieas
kui ta veel telekast mootorrattur hiiri
vaatas

ei teagi kuidas see juhtus

ehk juhtus see
kesk konnategureid
lauda taga sõnnikuaugus
mikro-spetsiifilises värd-
pealinnas konnakeste
kolmandaid jalgu jälgides

ehk vellekest solgiaugu taga
võsas peites
koduste kurjuse jõudude eest

ehk juhtus see
maakooli sööklas
ülbitsejaga krattides
ja kolmandat silma kasutades
teda pisarateni viimas

nüüd on ta
sotsiaalselt solidaarne
isoleeritud paraja piirini
just nii äärele
et alla ei kukuks
aga hirm oleks olemas

eelmine nädal oli ta
kolm päeva tuhmi pilguga
ja kordas enesele
et kui see ongi hullumeelsus
siis tema seda ei soovi

rääkis sfäärilisest maailmast
ja tunnetest
mis kuuluvad teistele
diffusioonist mis hoiab
teda haardes

täna on ta jälle tavapärane
väliselt
aga vesteldes temaga
lähemalt ja sügavamalt
võib tajuda mingisuguse
puhtuse nooti
mida ta ise peab hirmutavaks
nähtuseks

maailm on nüüdsest valmis
tema samuti.

Ooperi ettekandele lisan märkuse
läbi fookusest väljas pikksilma
kerin mõtteniidi kokku
ja asetan altarile
vennaste seltsi
sümbioos küünlavalgel
annab aimdust meie
ooperi kommentaarist

teeks ehk ise
teeks ehk paremini.

---------------------------------------------

Salvan sinu paljastunud säärt
ainult selleks
et puudutus jääks kestma
minu maitsemeeltes

telepaatilise tõmbejõuga
panen su unistama
valgest rannaliivast
ja meist kui vaalad
päevinäinud harpuuni
küljes tilpnemas

kõik ainult koos
kõik ainult sinuga

unistan suurelt.

Tuleviku pärast ei peaks muret tundma
seda on juba tehtud sajandeid

sülti ei peaks jätma päikeseloojangu kätte
kui ise rummile lähed laimi otsima

põldu ei peaks suvel kündma
või Vilivere metsa teid

koera ei tohiks meelitada vette
kui õpetad teda sitsima

rumm on külmas koos laimijääga
kuna kartsin et soeneb päikese käes

koera pesin puhtaks
enne muttide välja suitsutamist

jääb ainult oodata neid õigeid riime
enne künni algust.

Mephi I

Kalifee püksid läheksid moodi

kui oleks ainult kandjaid

kuulisaajad oleks rivis

kui oleks ainult andjaid

mustad saaksid valgeteks

kui ainult hing ka valge oleks

patused saaksid õndsateks

kui ainult õndsaid oleks

kelle järgi olla

isandad hakkaksid orjadeks

kui ainult emandad tuleksid koju

ja leiaksid oma kõrkuse

mehed hakkavadki naisteks

kui naised juba meesteks

tema aga istub siin 

varjus ja hõõrub oma käbaraid

et küll on hea anda võimalusi

ja itsitada

tema on üks väike pagan

redigeerib patuseid

ja otsib võimalust

et saaks ainult

natukenegi tunda

mida tunneb surelik.

Soovõrdsus

Erinnüsed ajasid verele
tiba taba tipp tapp
mehe maailma
kriba kraba ripp rapp

nüüd on obeliskidesse
raiutud vahe
mis falloslikku kultuuri
muundab

nüüd on sood tähtsusetud

soodes on ainult meeste vaimud
kes keelitavad:

"Tukku, tukku vaene naine,
eit saa kahte kobikaida."

Kõik ikka naise pärast

dramatis personae
ei soovi taltsutada teda
ehkki ühel suvel
und nähes andis ta ainest
karvastunud luuletajale

persona non grata
ei soovi alustada
oma uue staatuse õnnistamist
ja viib paljale inimesele
hakuna matata
kisades loometule
ja kingib kasutamise
eesmärgil õuna

inimesed
aga löövad hingekella
ja lõhkavad akropoli
viimast silda
enne carneat
et tagastada sümpoosioni
janu tekitaja

surisev Ophelia
kinnistab naissoo
vestluste omapära
ja ei tagastatud loomingu
keeluõuna et
endiselt oleks näha
naist
tema kumerusi
tema surisemist
tema vallatuid kurve
tema painajalikku haaret

kõik ikka naise pärast

Kevad ei usu mida mina ei näe

Kõnnime läbi maailmaudu
ummamuudu
seltsime kõiksustega seenel
marjul samblaharjul
veame habemed viltu
taevatippu
ja karjume kõigest kõrist valla
et ei anna alla
ja ei vannu hella
hingekella
löönuks läbi une.

Kristallselge karikakar
püüdleb meie sammu
ammu
turgutab rammu
ja vajub lootuses
lootosel
kaunis joonistatavaks prantsuse
tüdrukuks.

Kallis emake
oota aga
ära ole vaga
istutama mindki
metsa alla
et ei annaks alla
ja ei vannuks hella
hingekella
löönuks läbi suve.

Tütarde ema

Seitse õde elas üle nurme koplis
ja nende ema –
võilille jumalanna,
päikese kaasa,
Veenuse võrdkuju,
Aphrodite reinkarnatsioon.

Seitse kurameerimata neidist
ja ema,
seitse vallas ja vallatut,
kitsaste pihtade ja erootiliste unistustega
ja ema.

Sikh Manni Kuulipritsist otsiti kõige enam,
kes oleks kaasaks seitsmele,
kes lepiks ja kisuks eest
noorukite maailmavalu ja kirveiha
ja kes aitaks võidukalt sihile emaröövli.

Kolm kuldmuna sulatati ja vermiti taalriteks,
seitsmele noorukile kosjapauna kaasa.

Kolm kana ohverdati potti,
kolm isandat ähvardati ja pimestati.

Kuningriigi vallatumad pandi paari
ja ema pisteti kotti,
nüüd harib naine põldu ja ehitab keldrit,
peseb järve veelt pinnarohtu
ja haistab enne koitu ohtu.

Tubasid ehib võilille kollasus
ja tütarde naeru kaja kannab ta kaelas,
karikatest joodab röövlile igatsuse pisaraid
ja tänab miljöö muutuse eest.

Pooluste ristil asub minu saun

(Läbi varjude sünnivad inglid)
- keegi

võibolla tõesti on nad sealt tulnud
läbi tormi ja tumeduse varjutava lina
hele jaal keelel lunastusele kutsumas
ja valguse foon lavastanud meelefilosoofiat
elu mõttele
kui poleks ainult sauna eeskodasid
ja lukus uksi mis takistavad
külalistel sisse astumist

kui poleks pealikud purjutades leiliruumis uinunud
ja kratt kipsplaate edasi kütnud
ja kõlaritest möiranud udupasun

ehk poleks helded semantikud tuppa murdnud
ja valgustanud meie pimesi kõrguvat varju
ehk poleks see vana saun kärssas
ja mõnigi peletatud vihtleja
võtaks keelekasteks püha vee

kui nüüd ainult need külalised ka lahkuks
ilma mingi tagamõtteta

kui kerisel ei köetaks libapatu verist käkki
ja külmkast ei lehkaks purunenud südametest
kui laekad ei oleks täidetud sündimatutest
kui laekad ei oleks kettis
kui laekad ei oleks meie maailmad
ja meie ei oleks nii külalised
kui pealikud.

c=n:V

Tähepuru langeb su laubale
kui planeetidega zonglöörin
supernoovad lõhuvad Titaanidena köidikuid
ja lapsed astuvad igaüks ühe sammu
igivana lapsed kes koidikutel oma plaane haudusid
nüüd nad saavad sinu auks ohverdet
Piima kiirteel sirutan jala välja
ja peatan hoo, et sind paremini näha,
sinu laubal seda tähepuru
sinu haju ning hägu
sinu asteroidseid rindu
keedan galaktikaid kokku
ja loodan, et aurud sind koju meelitavad
tähepärssijad on sind sihiks võtnud
tule koju ja vaata minu tsirkust
plaksuta, irvita, seedi
ma päästan sinu ja enese
ja koos tunnistades võime
muutuda parimaks molaarseks kontsentratsiooniks.

_I_I_I_I_

Läbi minu ööde üks hääl vilgub kukla poolt,
kevadise jaapani kirsiaiast on puudu mu laps
ja portaalid ei käitu tahtele vastavalt,
miski on käinud minu vaimupalees,
ehk võtnud lapsegi,
troon on veel soe ja määndamine alustub,
päästeoperatsiooni keskmeks saab tõde,
Califado istub oma asemel ja leegib,
et tema ei tea miskit
ja jõud kisub tema suilt plaastrid,
et Venne palitu jõnksud on sipelnud läbi trooniruumi,
Venne punaraad on laste kisa täis
ja minugi oma külitab tema pikkade küüniste haardes,
segadus ja härm ning teleportatsioon on päästnud
minu lapse, vaimukevade
ja operatsiooni võib võidetuks lugeda.

Uksed sulguvad.

Kandsin tuppa mingisuguse Annelinna põõsa oksad,
et meenutada elu maal.

Suitsetasin terve pihutäie tubakat maja nurgal äärekivil,
et tunda end kõrguvana.

Karjusin aknast välja,
et kuulda, ehk keegi vastab.

Tähelepanuta, mälestusteta, kõrgumata
võtsin sinu oma embusesse ja omandasin uue viisi.

Nüüd laulan iga päev sinu laulu.
(Thats the way ahah, ahah I like it)

Kohi elu

Tahaks luuletada üht lugu, ühest ajast, ühest ruumist, ühest isikust.
Ta istub aknalaual ja vaatab mind,
kell on 16.40,
korterelamu elutuba,
ja ta ei lausu kunagi midagi vastu,
ma arvan, et ta kritiseerib mind,
silmad on nii pilukil ja kolletavad,
kui ta oleks suurem minust, siis kindlasti murraks ta mu maha,
ta on nagu mu naine, aga nagu pole ka,
ta on keevaline ja  saatanast, kui kell lööb keskööd,
gravitatsioon ei ole temale mingi näitaja,
isu on taevani ja kõht on maani,
ohu elimineerimiseks levitab ta kõhutuuli,
terve tema maailm on iga päev ohte täis,
teda on kasvatanud tuvid, kelle kõnepruuki kasutades ta oma lembust näitab,
kajakad, kelle nahhaalsusega ta oma iseloomu kasvatab,
hakid kes õpetasid hakkima,
tema nimi on Samson (metsik).

Paradiis nüüd

Trollid kihutavad ringi öösiti,

ma kuulen neid läbi seinapragude

ja loodan, et nad ei tea.

Hiidämblikud koovad pesasid lakapealsele,

ma näen nende ilatsevaid võrke,

ja kujutan ette ohvri valumiimi.

Sõralised seedripildujad tantsisklevad aknalaual,

ma mõtlen, et paneks ahju küdema,

ja loodan, et talvepuud on tehtud.

Minu asemele on laotud viikingi turmavermeis lõke

ja ma loodan, et kes iganes mind näeb, ei saadaks lendu üht noolt.

Soolan toa keskme ja sütitan nelja nurga küünlaleegid,

lausun iidsed vanded ja jään ootama paradiisivalangut.

Nool lendas asemele, kui niitidelt langes trolle, et vedada mind küttepuuna ahjutoiteks.

Paradiis nüüd.

Kaasa

Linalakk neiu sai keerutatud ja lennutatud,
nüüd koogutab ta siin ja üritab mitte oksendada.

Üle jaanilõkke heitsin tema ja ta sirelkleidi,
samal ajal kui ritsikad sõnajalaõiel atva atva toonitasid.

Emajõe parvena ankurdasin ta Kanali äärde
ja rebisin ihult polstri, kui tema oigekarjatused seda märkisid.

Organid riputasime vene ahju kõrvale seinale
ja jäime ootama homset päeva, kui kõik on soolamiseks valmis ja tõre.

Indiaani advokaadi põlgusega tungisin tema hütti
ja suitsetasin ühe rahutu piibu just enne varjutust.

Ustav krants ei lase isegi niimoodi endaga käituda
kuigi ma peremehena vannutasin tema meele ja keele.

Minu laegas on sügav sinine ookean
kuhu robinsonaadina jätsin ta Reedet ootama.

Ja ta ainult naeratab.

Stalker

Kalmaarne on sinu püsivus,
kui minu järel silkad,
ei tea, kas kasutad tomtomi
ja jeesust kuklas
või oled teadlik omasoodu.

Lihtrahvaliku naiivsusega
lepid minu eitustega
ja ootad järgmist korda.

Küll tuleb ka sinu aeg.

Lase ma enne kogun
end kokku ja puhkan,
verd on vaja puhastada
ja saunas vihelda,
talvesuplust ja kevade
nüplust harrastada
ja teisi sinu soost
siristajaid võrku püüda.

Lase ma kogun veel
mõned medaljonid
enne ühiselamist.

Ma ei saa lubada midagi,
kui linedance pole
juhendatud
välja siit linnast
ja minu kotile.

Ma luban sulle ühe saladuse.

Röövi mu süda
ja ole armulik.

M

Härra M tundis end rasvaplekina,
sellise rasvaplekina
mis on kogemata juhtunud
just enne tähtsat kohtumist.

Ta elas paneelmajas
üksi oma mööbli ja kahe aknaga.
Kogus marke ja raamatuid,
õhtuti jalutas värskendatud linnaõhus
ja mõtles, et küll on tore,
et tänapäeva tehnoloogia
ja nende kasutusviiside
ja kasutuskvantiteedi tõttu
võib üks endast lugupidav
rasvaplekk tekkida ja kaduda
nii kuis süda lustib.

Kõik silitavad oma paneele,
nagu silitus ühiskond,
pai siia ja pai sinna,
klõps siin ja klõps seal.

Härra M-il oli igasugu mõtteid.
Eks rasvaplekid ikka mõtlevad,
et puhas on igav olla.

Härra M-il oli ka sõber –
tuulest viidud kilekott,
ainult M mõistis tema krabisevat
kõnepruuki.
Kilekotil oli plaan talveks
üle ookeani lennelda.
Kahe hoovuse ja nelja tsükloniga
oli juba räägitud, aga härra M-ile
oli raske seletada,
et tema kaasa ei saa.

Aga vana sõpruse märgiks
tuli austust näidata
ja rääkida.

Härra M oli murtud.

Härra M ja maailm tema ümber

Härra M oli tavaliselt ebatavaline,
täna mitte,
ta ei rääkinud oma seintega,
ei pusinud taskuräti sõlmi lahti,
ei meenutanud kuhu pani prillid
ja ei uskunud elu võimalikusesse.

Isegi tema pliiatsil oli rohkem usku
kui ta otsustas veereda lauanurgalt
radiaatori alla sooja.

Usk oli härra M-i maha jätnud,
ei uskunud ta enam oma
hullusesse.

Ei olnud enam seda inglise
viisakat noormeest tema peeglis
ega Wabariigi aegset
kingseppa kes juhendaks
talla parandus protsesse.

Ainult tasane staatiline muusika
limpsis tema kõrvakilesid
ja ei miskit muud.

Kuhu on jäänud minu mõistus?
Ta mõtles ja astus riidekappi sisse,
lootuses taaskord kuhugi sattuda,
kuhugi, kus hübriidsed olendid
tema palgeile hularõngaid sätiks,
kuhugi, kus telmargariin oleks
nukrama näoga
ja võileivad maitseks tuhandete
aastate määrderohkusest.

Psühhotroopne nähtus oli
härra M-i jaoks see igapäevaelu.

Kapp jäi kapiks
ja polnud hääli kusagil.

Härra M võttis vaevaks
lahendada ristsõna
ja hakata inimeseks
kes ei mõista inimeseks olemise võlu.

Lugudes on peidus maagia

Üle tormise mere ja astangul seistes,
läbi kõrbete ja ürgmetsade,
hundipalu mekkides
ja kosmose tumedas aines ulpides
olen seikleja natuuriga
igapäevane alpikann
ja alpides külmetav kannikas
ei tekita minus loobumist.

Sihikindla hoiakuga rühin sügavamale
maakoore paotatud urgudesse,
sisemuse poole
kus platool on varuks üllatusi
Triiase ajastust Kriidiajastu lõpuni.

Saalomoni kaevanduste lävel
karjun kajaks oma nime
ja jään ootama vastust.

Eelarvamusteta olen uhke
ja sätin oma turbani otseks,
et luftballuun ei rebiks,
kui 80ne päeva pärast kalifaadi
ninanipsuks ma Trafalgari
monograafia lehvikuna
silme ette tõstan.

Kõik väikesed poisid ja tüdrukud
unistavad,
ja sinu juuste ja lõua vahel
saavad need teoks.

Agraarne multikulti

Oeh pole ammu saanud asu
kirjutamaks oeh,
tunnen klišeelikku vajadust
öelda oma laused
lihtsas luulekeeles,
et oeh kus tunnen end
kui räästa all seisnud
kastekann,
aga ma teid nüüd kastan,
seda heas mõttes,
õitsege mu kallid
maasikalised
ja muud mammud,
tean, et varsti tuleb jälle vihma.

Viril plikake, vaga tigu,
jälle raksus.
Pasakas tiibkikk,
rebib punapisku
ja mina ei tee midagi,
olen ikkagi ju ainult
kastekann.

Isamaa emand ja isand
ei paku võrku ja
keeldu, ja mina kastan
tühipõldu ja ohakaid,
tung turgib siiski.

Võõramaised istikud
poogiti,
mina kastan kõiki,
olen siiski ainult kastekann.

Millal saab kannu mõõt täis?

Kapa-Vandaal

Keraamiline piiriilm
marmorina pleekinud urnis
ja isa –
põletuse juhm jätk.

"Sättige kunagi mind pajaroaks
või lehmakoogiks,
veesoone arterisse
pumbajaamaks,
mitte riiulisse juhmilt
tolmu koguma."

Öeldud, tehtud.

Sandaalides vean
vihapaunas tema
viimseid hallosakesi
ja sopsutan karjamaale,
osa patta ja osa
Keila jõe kaldapealsele.

Kapa-Vandaalne
sugumürsk
leidis oma otsa
ja näksis sealtki.

Paneelmaja jutt

Vale oleks arvata,
tuleb kindel olla,
mida vanemaks,
mida enam aeg
meid kaisutab
ja vedruvoodi
mähkmeisse surub,
seda enam veendume,
ilma kummita
seda mängu ikka
lõpetada ei sooviks.

Sohist tulnud lapsed
pole täielikult
veendunud, et
aeg ka neid
kaisutada tahaks.

Pole märga plekki
üle vaiba,
pole lehkamise
ninatervitust,
pole voodit,
võrkkodu rõdud
on pulstunud,
armistunud
krohvseinad
naeratavad.

Lapsed mitte.

Kirjanike maja supiköögist ja teistest kaalumata mõtetest

Mille põhjal keeldun uskumast,
et pannkookide söömisega oled
omandanud oma intelligentsuse?

Sest mina pole.

Munen oma loomemuna
ja panen rahva haukama
üht rammusat omletti.

Pannkookidest jätan ilma.

Kohaliku toorainega
loon kirjanike majja
supiköögi
ja pakun kõigile vaestele
paberimäärijatele
üht keretäit.

Peemot lööb kohaliku
isehakanud Fagottiga
letil reilendrit
ja mõtleb isekeskis,
et taas on see jama
valla päästetud
kirjanike majas.

Hea, et täna päid ei veere.

Brüsseli kapsast ehk ei pakuks,
liiga toores veel.

Assotsiatsioon on
europiidne rätikandja
läbi metroo
kirjanike maja suunas,
et saada osa
keretäiest.

Eluoru põlupalg

Aita mul leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda

ja muuta asju, millega ma leppida ei suuda.

Aita mind,

sest ennast aidata oleks liiga lihtne

ja need teiste kõrva aetud keeled

pole kuidagi omavahel seotud,

isegi kui tahaks seda uskuda.

Aita mind,

kui näpitstangi press

purustab küüne

ja hingemaailma mürgeldus

rebib elupuult koore.

Vannu salamisi,

kui ainult mina kuulen

su sosistuste algupära

ja loodame koos

läbi varju ja surma oru 

kõndides,

et morn niitja

ei pane meid tähele.

Vannu nüüd valjemalt,

sest tabamata õnn

pole sinu kukrus,

vaid purpurse mantlina

katab su õlgu.

Aita mul vanduda,

salamisi või valjult,

aga teeme seda koos.

Meelele ei anna asu

Dikteerimisest puudu ei tule.
Diktaator on üks suur dikteerija,
luuletaja on veerija,
mina olen seedija,
teie ka.

Varieeruv palang,
pisikeste hetkede valang,
nii kallid.

Meelepusle kõlab kui
tundmatu putuka
ladinapärane nimetus.

Meeletuses dikteerin
luuletuse veerimist
ja vean paberile read.

Divinis influxibus ex alto –
minu meelepusle.

10ne minuti pärast sünnin
uuesti läbi silbikute
ja tuhmide sammude.

Loeng on läbi.

(Meie maailm)

Ühe enteriga ehitasin suhte,
teisega sai otsa.

Kõik sagarad on elektron-
sisesti külge haakunud,
kus oma elu hinnaga
näpistavad pilvepõski.

Vähemalt seal põskede vahel
on talletatud meie üürike hing.

Kord saadan läbi viraalse
tolmutormi oma ratsu
ja sängitan mimoosse verbi.

Kalkuleeritud virtuoosne reaalsus
(Meie maailm)

Kõik on uuem kevadeti

kõik on uuem kevadeti

on tervem päiksekiir
ja viiru-viiru linnukese
sulev tõmmitspiir

on karvas pelgukass
ja hända pilkav valemadu

on Erose sunnipilked
ja seemnepurske kadu

kõik on uuem kevadeti

aga mina otsin endiselt
läbi lume tuisuga

otsin üht ammust mõtet
misjonäri meelepetet

otsin jänesnahkse vildi
keelemurdes ugri
sammalhäbemesse kootud krabi
ja sind

kõik on uuem kevadeti
kui ma kord leiaks sind

Plötutajad

See kiviste sildade
ja siniste järvede plötutamine
on kalambuurne liivavise

laabus Laabani ehedus
mida lähemale jõuti paradoksile

"Kuidas lunastada oma halbu kirjutisi?
Ainult kirjutamisega."

monoloog on irooniline hullumeelsus –
kirjaniku tõdemus

laabus kergus nendes.

Lilliputila

Kui  pöörata võimuladvik

tagurpidi, siis jääb 

vaimsus ülespoole
ja raha alla,

aga keerates ta risti,

siis vist on kõik loodis.

Gulliveri reisidega sarnaselt

olen sattunud lilliputi saarele,

viimasel ajal on see just saareks muutunud, 

saare elanikud olid kord mandrirahvas,

aga kõik mis jäi nende piiride taha

oli neile võõras ja hirmutav,

nõnda sai rakendatud koostöö

ja rebitud end lahti teistest,

kes aitas labidate, kes kirkadega,

aga mida rohkem nad narmendavalt 

eemaldusid ja muutusid saareks,

seda rohkem nad lilliputistusid.

Mina ei ole pärit siit, ei ole pärit

isegi sealt kust nad eemaldusid,

mina olen pärit sealt

kus pilved kõnelevad

ja tunnetus on üks,

otsustasin korra maha astuda

ja katsuda selle elamise 

väärtust, nagu Vanapagan

kord samuti otsutas.

Nagu Vanapagan, nõnda

sattusin ka mina millegi põhja,

pime oli, kobasin, koputasin,

avati kääksuga uks 

ja visati leiba ning vett,

olin ahelais.

Need lilliputid

õmblesid kõik oma riideesemed

ja märsid kokku, et mind siis 

raske reisu une ajal kotti ajada

ja pista kongi,

mille jaoks nad sulatasid 

kõik oma metalli ja rahad,

ahelates ja paljalt nagu Prometheus

istusin ja nutsin,

päevi ma nutsin,

kong oli juba pooleldi vett täis

ja sidusus ei pidanud vastu,

voolas väljagi,

saar vajus tasapisi vee alla,

nagu kunagine Atlantis.

Lilliputid kisasid ja otsustasid üksmeelselt

mind välja ajada,

ma unustasin nutu ja rõõmustasin vabanemise üle,

soovitasin kong sulatada, ketiks vermida ning ühendada

vana mandriga ja kindlasti mitte toppida 

mind või minu omasid kotti,

kett hoiab, et vajadusel kui mander eest tormab

või saar liiga kaugele triivib, on 

ühendus vähemalt olemas.

Aga raskeks ei tohi saar mingil juhul muutuda,

sest ankrud ei ole tuleviku poole

tuiskavatel mandritel lemmikuks.

Kõik tuleb teha sneaky sneaky.

Kõrvutades võrdsust

soovõrdne elustiil
väga metro keskne
ühiskonna tugikiil
püsind terve hetke

peljand terve ajastu
naissoo ja maise
jumalmehe tallatu
jääb ikka liiga naiseks

mis sa vaga valetad
andestad ja alustad
mis sa tasa kobrutad
mulised ja manustad

ole terve õitse aga
ära ole liiga vaga
ole naine mehe kõrval
mitte ees või liiga taga

Mõtteid eestlusest

Ma kuulan eestlase identiteedi pürgimust
läbi sogase esmaspäeva lume
ja soran kuplialuses tühjuses,
et leida endas seda kuulsat eestlust

aga mida pole seda pole,
tunnen end liiga vääralt
võõrsil olevana

kujutan end ette paljunäinud
Tuglasena, kes on lukku löödud
siia aega
mis oleks saanud kui poleks
lastud tal reisida ja olla
ja võibolla ta ei reisinudki
võibolla oli mees lihtsalt maapaos
kuskil Peipsi võsas
ja sõi seeni
sõi ja unistas
sõi ja kirjutas

ja nõnda nagu
tänasel päeval luuakse eestlust
Coronade ja American pizzadega,
nõnda lõi tema seda
seal Peipsi taga võsas
ehk

Liiv sõitis ammu minema
enne kui buss kohale jõudis
ei olnud temalgi selle
eestluse loomisel õnne
ikka kaotas ennast lõplikult

Koidula kogus sammalt krooni all
vist vene krooni all
ja Gailit jagas end kaheks
ehedaks Liivimaa ratsanikuks
unustas aga et piir jooksis
täpselt läbi

tundub, et pöördumatu
on see eestluse otsing
kui kord alustad
siis pole enam lõppu
nagu sõltlane
ja varsti tehakse
rahvuslik sekkumine.

Sühho oled ikka
tead seda
töllerdad siin poe ümber juba
viimased viis tundi
ei leia sa neid pagulasi
üks läks viina järgi
teine Soome tööle

ei ära mind küll vaata
olen ainult süütu
kõrvalseisja
ja ootan sõpra

tuli tuvi ja tõi sõbra
seedituna sest minu
sõbrad on minevikust

mitte mingid muganduspagulased

Just nüüd paugupealt

Loodan, et minu kesköised suitsupausid
ei sega sinu ingli-und,
kipun ju koperdama oma laialipillutud
sahtlitesse, kus lebavad laialipillutud
luuletused oma laialipillutud
sõnadega.

Vannun ja tatistan
aga vot ära ka ei korja.
Sa juba ammu mainid mulle
läbi lillede, et peaks midagi ette võtma,
aga mida sa ette võtad,
kui pabereid tõstes pudeneb
baas tuhaks ja sahtlid
otsustavad uuesti rohujuuretasandile astuda.

Jaa on neid mis väärisid raami
ja seinanaela, aga nendega,,,
nendega nagu ei saa nii, et võtad ette,
neid tahaks ikka nagu võtta tagant
või küljepealt või rähmase
silma nurgast.

Hoomamatul hommikul praadisid
mulle mune, nutuseid härjasilmi,
ja aknast välja vaadates saatsid
isegi linnud mu poole salasõnumina,
et võta kätte, võta ja lase läbi,
nagu kullapalavikuline.
Võta korja need kokku
ja filtreeri, sodi, lisa, võta ära,
aga et sa vaid teeksid.

Helistasin mineviku minale
ja ütlesin, et srry mees,
mina hakkan asjalikuks luuletajaks
just nüüd paugupealt.

esimene omataoline

24 kevadet suve sügist talve
on läbi käidud,
sirgelt roomates
kõndides kätepeal
vahest tagurpidigi

24 luuletust
mis oleks võinud näha
ettelugemisvalgust
on nüüdseks loetud
ja kui keegi vähemalt
suu krimpsu ajas
on see missioon täitmisele lähedal

nüüd on 24 järgmist
mis vaja inimesteni tuua
see siin on
esimene omataoline

ESIMENE OMATAOLINE

punkt

ei see ei sobi kuidagi
kui sõnad joosta ei taha
siis peab nad jooksma ajama


esimene omataoline
on justkui eilne
õuest tulev
heitgaaside vine

haiseb nii kohutavalt
aga tore on tunda end privaatselt
vaata et isegi teised tunnevad sama

tunnevad korstnad
kui ise kõõgutavad ülespoole
tunnevad lapsed
kes mõtlevad et
mõrudus on vist
ema tehtud hautatud brokkolist tulenev

sellist privaatsust sa maalt ei saa
kõik on nii kuradima selge koguaeg
ja udu, sellel pole isegi mõrudat maitset
jah see udu see ainult summutab

okei lõhnad on päris mõnusad
aga kust sa saaksid seda mõrudust
lihtsalt ei saa ja kõik
mõrudus on see õige linna asi
see mis tõelisele linnale
pole probleem
selle mõruduse järgi
saad sa aru palju on täna
just samal hetkel kirjutamas
esimesi omataolisi
ja tundmas seda sama privaatsust

jah selline see esimene omataoline ongi.

Beastie

Eile laenutasin Rooste, Riismaa sealt Lutsust
täna lappan neid läbi,
annan hinnangu.

Hea oli.

Kuidas suured mehed tegid suuri tegusid?
Kuidas kujutati neid filmides ja sarjades ja multikates?

Postuumne sosin on kõrvus
kui lappan neid läbi.

Nii väga tahan olla samuti lapatud.
Tahan, et mind katsuks õlinäpud,
piparkoogimehikesed ja transad.
Beastie is ....
Beastie was ....

Tahtmine on taevariik
ja värav on ees, Apollon oma kaarikuga
kärutab ees ja nõuab võtit.
Millest ta jaurab?

Beastie please ....

Eile laenutasin Rooste, Riismaa sealt Lutsust
tänaseks on nad lapatuud.

Lapatii and Beastie will.

Kaugelt eemalt juba miinus kraadidega nägid eks?
Nägid küll, ma tean.
Ta ei ole jah eriline hoidja.
Aga küll sinagi tunned kui vaja, et sooja kannab
annab
ja alla
valla, et miski ei kukuks,
ja kui ärkab, olgu see või tuhandete pärast
lase tal olla, lase tal peale lüüa mõistukõnetuses valehärm ja öelda
"Sinust ilma jäänult ei suuda olla ise ilma."

Ma tulen taas...

Miks peab olema nii,
et kuulan seda inglise, saksa, mingi välise maa välist juttu
ja sa ikkagi kõlad kõlades edasi.

Sa ei tea, eks, minu ja sinu tugevus
on tugevus tugevuseta,
tuim on jah,
nad teevadki nii.

Kooluta end kaugemale, vaata!

Meenuta, mitte mäleta meie lapsepõlve,
kui isa rääkis, mäletad rääkis,
ta nuttis, mäletad.

Meenuta kui nutsin seal kuskil samas.
Meenuta me nutame kord koos.

Kallasin end üle ja
kallutasin ületamatu ületuse,
tead küll miks.
Isa, isa, isa, isa, isa, isa.....

Hahahahahahahhaha,
seal oli kord ka ema.

Me oleme kasutatud mu kallid,
ma tean.
Mäletad Änni, ma võtsin su sülle,
ma palun viimasest sülest, leia mind endas.

Ma tean sa leiad.

Kas pole mitte kõik

See siin on mustand,
ma üritasin eelmise aasta oktoobris,
üritasin selle aasta jaanuaris,
nüüd üritan uuesti.
Millest me räägime,
kas kaotatud armastusest,
ehk uuestki,
kas velleigatsusest,
papajanust
või meelemürgist.
Võllaluule see ei ole,
ei ole ka naljakas,
ei ole sotsiokriitiline,
ei räägi sisemonoloogi,
lihtsalt seletan mis toimub.
Kõnetan teid otse,
mis arvate kas tasub,
olen viisakustest möödas,
ehk andestate,
kindlasti andestate.

Ma olen isehakanud luuletaja,
kas pole mitte kõik,
alustasin loodusega süütuse jõudehetkel,
arenesin selle paugutatud kirsiga,
tundsin jalgade all sütt,
ükskõik kus liiga kaua peatusin,
rändasin ja armastasin,
armastasin ja vihkasin,
läbi selle arenesin.
Teadsin, et tuleb kasuks,
ei teadnud millele,
kui ükskord raskes meelemuserdatuses,
leidsin, et kriipsud kollasele paberile
on paremad kui valgele,
olenevalt.
Ma tänan naisi,
siis kui nad olid tüdrukud
ja nüüd kui ka naised,
ma tänan nende seintele
tõmmatud kriipsude eest,
isegi kui kahvliga,
nende järgi sain monteerida luulepilti.

Ma olen isehakanud luuletaja,
kas pole mitte kõik,
alustada on kerge
a proovi sa lõpetada,
transkribeerin elu läbi vesise läätse,
sulgudesse loon mälupilti.
Ma tänan ema ja isa,
tänan nende kaklusi ja eemaldumist,
armastuse fookusest välja ajamist,
tänan seda peksu,
ju löödigi see luulemõistus pähe.

Ma olen nüüd endiselt
isehakanud ja hakkamist täis,
istun siin Tartus,
jalgealune on juba kolm aastat kuum,
aga see Tartu vaim,
see ei lase minna,
istub sees ja kribab,
lasin minna,
las ta kribab.

Kui vanad sõbrad kunagi

oota ootusärevus
ära kata oma nägu vaid tule siia
tule kõnnime väheke koos
tule võta mu käest nagu eile
tule nüüd ära karda
ma tean et pahandasin sinuga
kuid oled tore

ah et ei tule
noo siis vean su ise kohale
rebin käe välja ja sakutan kaelast
jalgu alla ei võta siis lohistan
hääletud pisarad ei aita sind
ma ju ütlesin et tule

kutsumata kutsutud külaline oled
anna andeks minu brutaalsus
kuid täna on sind vaja
aita mind mõistmaks mis tulla võib

oota ootusärevus
ära kata oma nägu vaid vaata siia
kuhu riiulisse Aleksandria moodi
kogutud on ümberkirjutatud lootused

oota ootusärevus
siin suitsu ei tehta
sa kärssama nüüd panid mu meele
meelega või kättemaksuks

oota ootusärevus
enam pole miskit
istume siin tuhalas ja kraabime pinda
nagu vanad sõbrad kunagi

Kõik müügiks

Tartus Annelinnas, peaaegu Kanali ääres,
seal on üks pood,
pealtnäha tavaline paneelmaja korter,
labase juhatava sildiga.

See on pood kuhu juhatatakse kindlate inimeste poolt ja kindlal ajal,
juhatab kurb ja väsinud,
armastuses pettunud ja surma magusat suudlust ootaja,
juhatab noor vahest vanagi.

Tavalise pilguga võite telekat vahtida,
seda poodi te ei näe,
alkohol ja muud valude leevendajad,
isegi teatud käitumismustrid kaotavad selle kae teie silmilt.

Aga ettevaatust. olge valmis muutusteks,
olge valmis kahetsusteks,
varsti te anute, küll näete.

Igale indiviidile on spetsiaalne teenindus,
kõik mida vaja on olemas,
pole söögimanti, kodukaupa,
on kullas ja karras rippuvad miniatuursed kerad,
valgeid, musti, kõiki prismalisi,
ole ainult mees ja võta käest.

Mind teenindas
(ma tean, ei tohiks rääkidagi)
üks blond neiu
(mulle isegi ei meeldinud siis blondid)
ja ta meeldis mulle.

Pakkumises olid:
võime armastada
võime hoolida
võime avarduda

Seda vabaduse hinnaga.

Mis elu see oleks kui armastust poleks,
ja nii me kokku lõime.

Teile annan samuti selle juhendi,
kui kord vaja osta/müüa/vahetada
oma essentsi.

Näeme teisel pool.

Kui elu sulle armas on

Ma tean, et elu on,
lihtsalt on,
ei miskit rohkem,
ei miskit vähem.

Ma ei tea kes ta on,
kas menstruatsioonis vaevlev naine
või alkohoolikust mees.

Ma tean, et viimasel ajal
me eriti ei suhtle,
ta vaatab minust justkui mööda.

Ma ei tea, võibolla
peaksin rohkem üritama
temaga koos olla,
vabandada.

Ma tean,
me mõlemad oleme jonnakad
(vana eesti tõug).

Ma ei tea,
see pidi ikka üks
väga kuri
ja karvane kass olema
kes meie vahelt
läbi on jooksnud,
tundub, et jättis
ka maineka odööri.

Ma tean, ma ei tea,
mis seal vahet on,
ma tahan teda tagasi.

Läbi sfääride käib kogu elu

Lastud varesena
paiskab sulgi ja kraaksatab,
sapsutab tiiba ja lohistab
lehise varju
oma surmavalus kere.

Lapsena leiab selle
punasilmil, saba tuttis,
keegi valges nahas
või karvas,
nagu tarvas,
müksab mulda,
puhub.

Pistab nahka,
pooldub
loodud lõunast.

Kaks pead kettis
kõrgumas sfääri,
piilub pilve alla.

Transformatsioon on unenäoline,
täis pimedust ja õudu,
ängi ja viha.

Kes rebib sabast,
kisub kõrvust,
näpistab ja hammustab,
kes keerleb lõpmata,
uputab end peegli kildu
ja sarjab kõiki kes ei märka.

See on hulluse karussell.

Keegi palun päästke need visuaalid,
riputage õng,
tõmmake jäise kaane alt ilmale.

Vikat raiub pilkases,
vihiseb ja peremees
sisiseb, ohver
viriseb,
kui kämbla kadu on hetk.

Meeleline kontroll,
manuaalne,
sõnade korrutus,
seosed
ja turritamas veteribast
üks trepp –
räsitud astmed, kulunud
käsipuud ja lootus.

Verine laine laiutamas
neljast kaarest,
peksmas ja tormamas
purskava lättena,
peseb kõik.

Rahunenud horisondil,
tatistunud veres, aurikuna
suitseb üks viimne rabatossuk.

Hiidkärbsed limpsavad
karvunud kämblaid,
iidsed tiivad tuuletuses kortsuvad
ja lendajad maanduvad
suitseja palgeile,
kriiskavad, vannuvad,
koovad pesa
ja nukkuvad vakladeks.

Päike on ovaalne,
kaheksa ringiga peletis,
lakub oma külgi
ja sulatab verekatte.

Üksik saar suitsutaja jalamil,
vannutatult sinine,
tal kasvamas süstlad, sirklid,
käärid, noad,
kuhu saaks
panna telgi kui
see karussell keerleb.

Aina hullemaks ja hullemaks.

Keerleb ja keerleb.

Heinad on kummist,
seovad põlde
ja viljapead
on lapsenäod.

See pidu ei lõppe vist kunagi.

Ja siis kogu sellest väärakusest
tuleb ingel,
blond ja sile,
kookose aroom
ja pärgament tiivad
rebimas läppumist.

Tiivad loovad tindi pekstes
aero armusõnumi:
„Tõuse siit üles ja läheme ära.“

On toimunud hundimurd

Seal eemal on valge korsten,
piitsutamas taeva palgeid,
oma suitseva hellusega
pürgib ta üles.

Seal on katus katkuroheline,
millel puhkab sammal
ja linnupere.

Seal on see sama marmorvalge
tellissile maja oma O
akende
ja kaisutavate põõsastega.

Seal kõlas kord
nutt ja naer, kord
pidu ja pillerkaar.

Toodi peenikesi ja
toodi pakse,
toodi siit ja
toodi eemalt.

„Hunt ei murra kodu ümbert!“
oli elumoto.

Seal pildil
see eemal maja,
mälestus mis aina tuhmub
ja sulab ühtseks klombiks.

Seal klombis on tundepudi
millest tuleviku väljavaateid
looma hakatakse.

Nüüd on siin
talla all uus maja,
sama aga ikka uus.

Sealne on nüüd
siin vana kuju
ja uue hõnguga.

On kündjaks teise pere rahvas

Kohkunud intelligents
on uusrikka Buratino nina,
mis surub oma tatise otsa
sinise vere sisse.

Silmad tulitavad isegi kuklas
ja aina kultuuri poole.

Te vaadake kui kohkunud ta on!

Elektrikrussis on tema pesemata
juus ja peened käsivarred
on teiste taskutesse
küünitamisest pikaks veninud,
nüüd lohisevad need järgi,
kündes vagusid meie
ühiskonna harimata maalapil.

Te vaadake ta kõnnakut!

Jalas sulised sussid
Hello Kitty miisu näoga,
seljas kilp kust turritavad
4G antennid,
need püüavad kaugete maade
vilepuhujate morset,
aina binaarselt
ikka ühed ja nullid.

Taevas on tema kohal pilvine,
see segab levi.

1,3 miljonit vajavad esimese
jaanuari seisuga saaki.

Selle kündja taga
on viljastaja,
oma valelist sülge
purskavana ta järgneb,
muudkui sülgab
ja kuriseb.

Peas on tal – vaadake –
oravaga nokats.

See on lausa hanerida,
sest sealt tuleb nüüd
üks sarviline lonkav
natukene ninakas
kabjaline,
oma kuue on matistunud
roheliseks võõbanud
ja teda ajab odadega
KaPo sheriff-pügmee.

Piitsa sellele sarvilisele!

Vaadake keda te söödate –
tühikündjaid ja
tüliõunamurdjaid,
vaadake, et kohmetuks ka teised,
pange nad klaasi taha
ja tehke nad ajalooks.

Võtke ohjad ära
enestelt,
kustutage valetõde
ja süüdake puhastustuli.

Tehke ära!

Eesti kirjanduse ajalugu II 10.03.2016

Loominguline segumasin

vurab ja jõnksub,

ägiseb vedela taigna all.

Tahkumata luule, proosa ja miniatuursed

sõnelused, kõik need

ootavad oma aega.

"Lisame mõtteliiva, 

sotsiaalkillustiku ja 

mõne kühvlitäie ootust."

"Onupoja kultuuri ehitades

peame kutsuma sugulased

ja kallimad,

oskmatud teeme oskajateks

ja shamaanliku nõiatantsuga

kujundame ilma."

"Ei tule vett, ei tule kuuma,

mõõdukus on võtmeks,

et ikka tugevaks tahkuks 

Eesti kultuur."

Masin on lõpetanud päevatöö.

"Puhkus võib alata,

lõunauinak ja kehakinnitus

olgu selleks korraks."

Unenäos on vihma ja tormi,

katte rebis päikese kuri käpp

ja nihustas raske retsepti.

Kribin, äratus.

"Kes kõnnib seal palkloori taga?"

Raskete sammude ja lörtsatustega.

"Sa Saadana Kurivaim, 

keegi asjatabki valmiva kultuuri

pinnal."

Püksata joostakse vaatama–

pikajalamees seisab pool- 

kõnnis, habe kikkis,

kõrini kummikud jalas 

ja ehmatusest kohe kukkumas,

kukubki.

"Upu ja sure

sa lihtsakoeline,

madalalaubaline 

loomesadist."

Upubki.

Peerukiirusel lülitatakse

elekter masinasse ja

jälle ta vurab, 

selline on Eesti

ehitus.

Üks paks ja paras

rindepeitus.

Diakrooniline sünergia

"Sina seal, sinises mundris,

viska maha mis su käes on."

"Mis aasta see on,

et kahurid on pilkeks küngastel

ja uhatakse paukus padruneid.

Keda te kõik siin nii vihkate,

et ainitine on lõimiv sõim,

ja kõik ehitavad endile

pehmete tubadega kindluseid."

"Ühise vaenlase stereotüüp

on loodud ka meie isamaalisele pinnale,

loodud võitluseks üksolemisele."

"Kes on siis see tänane vaenlane?

Tunamullu oli punane, eile must."

"Täna veetakse häbiposti

maltsaõgijad ja ökopeerud,

iseravitsejad ja teisitimõtlejad.

Küll õitsele lööb rahva ühismeel,

kui kõik konarlused on 

koristatet.

Lihvime siledaks poodiumid

ja saunalavad,

ja järgmiseks võtame ette

iseharitud ja muidurikkad.

Saab puhtaks kord see maa,

millel puhkas Kalevite

kõrge sugu, maa kus

vägistet ja uputet ja varastet 

on kõik mis pole oma.

Maa kus siil oli tegumees

ja targem pea,

maa kus raskesti tehti tööd,

kus Kalevite higi veel nüüdki

kinni võtab võhma."

"Te aru läinud sinna

kust tagasi ei enam minda,

sinna kus eelarvamus

ja madal laup on tuusikuks.

Kardan, mu sõbrad, see on tee

millegi muu, kui kõiksuse poole,

see on tee karma võla poole

ja inkassaator on ootel.

Pange valmis plaastrid 

ja pöidlad.

Miski on tulekul."

Rongijaama kõne

Te arvate, et tulete siia
ja põgenete just selle rongiga,
igalpool on parem, kus pole teid.
Kas pole nii?

Alati teispool aeda on
see rohelisem rohi,
rohkem võimalusi.

Rohkem sametises korstna tippe,
rohkem taevani ulatuvate jalgadega
neidiseid,
rohkem vildakaid arvamusi.
rohkem onupojapoliitikat
ja savu potte.

Vaata ringi,
vaata kes on siin hetkel,
sinu kõrval,
olgu võõramaine või oma,
vaata tema nägu, tema rühti.

Ka tema arvab sama,
ka tema tahab sellele rongile.

See rong hilineb täna,
või ei tule sootuks.

Senikaua, kas poleks mõttekam
katta kõrvad ja ümiseda
lemmikviisi,
luua oma mull
ja kujutleda kuidas teispool aeda
kündis luuletaja oma pliiatsiga,
või ehk klaviatuuriga selle
tohuvapohu.

Te ei sooviks põgeneda,
kui teil poleks unistusi,
ma olen selles kindel.

Nagu seemned on need unistused,
sinul on visioon ja sinul ja kindlasti temal
sellel kaabuga kutil ka
ja see pilves teismeline,
noh eks aia taga ole vast suuremad
ja maitsvamad burgerid kah.

Proovige lammutada
see aed,
proovige jätta ostmata see
kallis pilet eikusagile,
näidake unistustele päevavalgust,
keerake natuke oma kupleid
ja kallake need valla.

Nagu lego klotsid on nad,
lihtsalt võtke aega
ja ehitage.

Jätke see rong kus üks ja teine.

Me tulime Raatuselt

On märts ja lumi pole suland,

on külm ja on niiske,

sest eile oli soojem kui tavaliselt.

Mäletad kui istusime Raatusel,

minu aurud lämmatasid sind

ja sa mõtlesid,

vast ei leiagi ma teda

ja vast ei olegi tal südant

mind armastamaks.

Mäletad ma hakkasin ära sõitma,

ei kuulnud sinu häält

ja arvasin, et ei saagi kuulma,

palusin su abi. Anusin.

Mõtlesin, et sa ei saagi näha

minu võimeid.

Võimet sind hoida ja 

võimet sul olla.

Võimet tunda ja

võimet parandada.

Mõtlesin, et pole küllaldaselt 

suurt valu, mis mind siin hoiaks.

Aga oli. Üks suur armuvalu.

Mäletad mu värinaid ja tõmblusi,

kriginat ja nuttu.

Vist olin ikka väga,

tõeliselt väga katki.

Sa soovisid kuulda mu luulet,

mu juttu, sa isegi soovisid

kuulda mu targutamist.

Eriti filmidest.

Mäletad, ma hakkasin muutuma,

tervenema.

Olin ausam ja vast välimuselt 

kenam.

Oli see ju mu enda mängu süül,

kui roojasin selle aususega

meie elulõnga, et olin paaris 

olnud teistega.

Mõtlesin, no nüüd sa mulle lajatad,

sa vaatasid ja vaid surusid end mu ligi.

Ja nii me uinusime.

Ma mängisin veel ja veel,

kuni kaotasin selle ja alustasin uut.

Seekord sinuga.

Mõtlesin, et vähemalt seegi hea,

sest mängin ainult sinuga,

seegi hea, et kuidagi, me ei mängi

üksteise vastu, kuid mäng–

see jooksis omasoodu.

Mäletad, et soovisime sama,

kuid erimoodi.

Mäletad et rääkisime sama,

kuid erimoodi.

Mäletad, et olime erinevad,

kuid samamoodi.

On märts ja mina pole suland,

kuid sina loodad siiski,

sest eile oli soojem kui tavaliselt.