Süütamas on südameid

“The world was all before them, where to choose

Their place of rest, and Providence their guide :
They, hand in hand, with wandering steps and slow,
Through Eden took their solitary way.”

Lk 313, 

Kaotatud Paradiis, John Milton

*

Kui kaua sureb hingi,

kes näotu palve vereks,

kord lapsi pannud kingi,

kord istund viltu pereks,

*

tea sedagi, kas üks on kaks,

või kaks on mitu…,

nad päästsid suure tule,

päästsid torni ka,

*

ma olen padune mees,

kalk ja lapsesuine,

Udu on minu nimeks,

ma olen mitmekuine,

küsi päriseks,

*

nad teadsid päris mitut,

kes vetest tõusnud…,

püha pärl,

vahune kui sündis Aphrodite,

ta nibud kõvad nagu kivid,

mul lendavad kõik linnud,

*

puhasta mu tõugu,

varbaotstest mere vahuni,

tülgastav nagu aeg…,

kes enne ei peatu,

mäda vili tormi kuues,

uues saame uueks,

siis Pariisi katakombides,

seal määndub roisk,

kus puhu tuuled?,

nad ilmamaale,

*

nagu laps kes mänguasja närind,

kihvad verel,

joobnud oma magusust,

neelava vaalasuu maine hetk,

liivatühipaljandik,

*

ma olen mezzo,

ei vigast keegi paita,

tal nina liiga pikk,

see ulatanud aita,

*

kesk nurmi on valu,

vahva talikuine päike,

sügav süda pilpaiks taotu,

nagu pilved…,

maks…, auto,

*

nüüd tuleb sügav usalduse aeg,

ma keeldu vennikese vette,

ei taha, ei ette…,,,

ma pane sind,

sa ‘vaba’ naine

*

tali tuli sügava häälega,

kallistajaid kallistanud,

suudeld otste ette,

huultelegi,

*

ma panin harja ukse ette,

nad külastavad kordi kaks,

ei siiski käitu kallimaks,

liibu ligemale,

valguse vahe teras,

sa sündsa loobnu

viimne kool,

*

homne tuleb purgatoorium,

Miltonil Paradiise mitu,

ta tõmba tikku,

kui kauge kella kõla,

mis süütamas…,

süütamas on südameid

Näe voogab Dnepri

*

Kuhu kadus ‘üks seiklev priiuse rüütel’,

tema kilp ja mõõk…,

sureva päeva eel ta mölutab,

ei varanduse tihku, ei miskit muud,

palja hinge veatus, ta neab…,

musti aegu, veretuid vendi,

seda napoleoonlikku ‘rentsliarmastust’,

kuhu see küll välja jõuab?

*

see üksildus on sarvesaia mõõtu,

ühe armsamana hoian ma teda,

ei lase midagi juhtuda,

sest keelud ja käsud toidavad meeli,

ja meeltega on hea end vangistada,

nõnda see maailma asi siin käibki,

lootuste navigatsioon,

pime oma ekslikkuses, kadunud…,

siiski peame taltuma oma isandate ees,

meie, kes me orjasüüst pole puhtaks pestud,

isandad kes nähtamatud, kole lugu,

kauge planeedi võnkuv kaja,

see hävitatud sinine,

*

meie tuleme tolmuta kaevult,

allikas, mis üteld: puhka siin,

kuid siiski no rest for the wicked,

edasi sean ma sammu,

sinna kuhu teadnud ammu,

et minema peab,

*

mõni võtab õuna punase,

võtab Eeva moodi,

sileda greissiga,

et olla parim,

pead sa valima parimat,

ning minust parimat…,

siin ilmas pole,

*

vaata seal…, 

kauge maailma veetlev salu,

kuidas ritsikad hüppavad,

metsa kahvatu kohin,

nagu lina surnul,

kuidas tuleb tubli tuul,

tuleb ootusteta,

neab needmisteta,

…, su tubli tuul,

*

ta on vististi valge,

kõiki murtud oksi täis,

sügis mille sarnast pole nähtud,

eestluse kaasavara,

tubli tükk mulda,

must nagu kokutaja kübar,

enne teatrit ja 1905 mäsu,

enne viimset hetke,

kusagil põrgu ja Paradiisi vahel,

kadunud eksinute jõel,

Paadimees kui surnute karjas,

ole vagusi, istu seal…, jne,

siin nad olid, Samose vaiksed valvurid,

üksildane mälestus elust,

mis oleks võinud olla,

kuid siiski polnud,

nüüd võtame armastuse terviseks,

keda kunagi ei teki,

tal liiga palju sõdimist,

*

näe voogab Dnepri,

ta näeb su hinge,

nagu öö mis küsind:

kuhu lähed?

Song of Viril

No son(g) of mine,

ne’er here nor there,

green hue of flowers,

sent to one who least…,

expected, 

she sat in the golden hall,

like Russian czar’s daughter,

vane of the breasts,

pointing like compass…,

straight to North,

there I lied, cheated,

sang my morning song,

drunk from the essence…,

…, of stars, of stars, my love,

it was a flame like nothing else,

to put a warm hand in the cold snow,

and remember,

how your hooks creeped into mine,

parts of an unknown machinery,

oiled and ready to go,

there, by the roasting of fires,

sweet tasting cheeks,

pressed against turmoil,

I sang, 

not with words or sound,

nor mystical ways of a desert journey,

but touch,

ancient wisdoms of embodiment,

embalmed in tombs of our forebears,

suddenly filled with doubt,

yet sure in their ways,

we were there,

not by choice or providence,

divine guidance,

but something else…,

else entirely,

“What?” - she asked,

“Truth, my love”,

“Truth”, I said.

Elegy for the Wicked

“Land…, Never perfect” - she said,

and I watched…, I listened,

her mouth like trains, 

glistening moonrose - she rode on her words,

“Never perfect”, echoing endlessly,

as I seemed still, my heart racing,

death like a newborn child…,

kicking and screaming…,

(not my time, not my time)

“Ooh but it is your time” - she said,

done by the whisper of noon,

leaves of a long forgotten autumn,

caressed by the cruel winds of winter,

pale as my longing heart…,

it seemed, in my hubris,

I mistook her for something else,

now a bird flies past my window,

like a T. S. Eliot’s bird, yelling “Go - Get it”,

I did not,

by the stroke of her hand,

lent by time of time for space,

which we never completely filled,

I walked head held up high,

to the forest and loneliness,

companions true and morose,

as I sink into the nothingness of this world,

happiness is just a word, a connotation,

nothing more than a sickly friend,

its retarded sister…,

laughter of a clown, drenched in hypochrisy,

flicker of light mirroring from sad eyes,

waterlilies of the north,

river-gods hyped on ecstasy,

true in their lies and deceit,

“So this is it”, through and through,

she passed like chocolate over the nipples,

cold and hard…, (erotic memories),

like Madeleine soaked in a morning cup of tea,

Proust’s netherworlds, time past and time present,

forever cut in the stone of our…, (not gonna say it),

no more preaching, no more choirs,

angels walking home, drunk like brigadiers,

and no more “I love you’s”,

respiratory sadness has won,

beauty before glory: “Thine shall be mine”,

and all the children quiet…, (screams left),

tonight comes the wishing,

for something to take,

for others to leave alone,

soon a pool of ease will please

this young man’s game,

only when…

Laatsarus Tallinnast

Ta köhis ‘vatti’ ja ‘vilet’,

naeratas alumiste hammastega,

oli surmale elu sees, (nagu öeldakse),

tema isikukood oli …(),

see kandis lapselikku naïveté,

kui ‘miski’ surus,

siis andis ta mokkadele talda -

jah, võib öelda,

ta oli seemendaja,

Laatsarus ja Tallinnast.

Vaim

Ma kaotasin su veskitammi taha,

mu nägu vastu kiviseinu,

*

sa viskiklaasil ehteiks pisar,

mu südametu ahvatlus,

*

ta pani tanu taha lumetuisu,

siis istus maha,

*

ta oli lapsemeelne,

I

kesk kadakmarja punet,

vana adrukandja samet -

kustuv hämu,

*

tule too mu ema koju,

ta pole ammu 

metsale naeratand,

*

ma olen kena tühi koht,

mu vanemlik kell -

kuldne kuma,

*

ära päästa mind,

ta ütles - 

keeras selja …, ja …,

jalutas taeva poole,

II

mõnus udu,

kui sulen su valu ette silmad,

sa naeratad mõtlikult,

pisut salamandrikult,

sa ütled,

siis pistad suudluse põue,

*

sa sobid luksusele kaasaks,

kuldsete hiidude õue,

vanade ja murtud käsulaudade peale…,

alasti ja pikutamaie,

*

selline sa oled -

mõistatamatu,

kauni sinise ulm,

taastava sünni aim,

igavese taastuleku…,

Vaim

Olen puudutus

ma kuldsete maailmade koidik

kui raba suve härmas

ma olen vihmaste päevade vili

nagu surm oksaraagus

linnuke pesakastis toitmas peret

ma liigun tuuleta õhus

pilvepiirilt piilun alla

ma olen südamete hall

tuksuva jõe rütm

olen piduse hoiakuga noorik

olen särav armatseja

see higine tilk su õlal

rinnad mis kaunid

olen su kael 

su puudutus

Novus mundus

Suure surma hommikul nad ärganud taas…,

elule, 

mis kutsund vana mürki

uueks,

kuidas lõppeks neetute maa,

see saanud kuldse rüppe,

kui sudus varje loendades,

nad…,

keelduvad…,

nad on inimese lapsed,

sikud kui pimedad,

kõdu kui tormimurd,

õhtu kui oht…,

kui pimedad saand nägijaks,

uus maailm…,

pliks ja plaks.

et eram calidus

seda otsustanud südame,

ta reetmata tuleviku tunne,

kui ütlen auh,

ta rebib augu linasesse lumme,

kus tegi ingleid,

käed nagu kojameestel,

siuh ja sauh,

ta on minu ‘sinise leegi eripära’,

kui võtnud oma vana naha maha,

see lummav-luksuslik mära,

ma annan kapjadega takka,

sõõrmeist purskumas õhku,

kohe algab tali 

ja sellemille viimne laul

*

võetud üksinduse mõõdupulka,

seitse tolli sammalhabet,

räägib taimedele võlujuttu,

kuni ilma - puhub ruttu,

olemise silma

oma võlurohtu,

siis alaku mis öeldud homme,

tal kirjumirju tulemise tunne,

see mis eile, saadud,

varavaskse minemisse,

ta pani armastuse sisse,

nupust, kuidas veel

*

ülejäänu on juba pikem jutt,

väike plõks, 

siis kantud ajatuse võluvalda,

ta kinkis surmale tiivad,

ja vajutas talda,

ta oli joonistatud naine,

veidi siit, veidi sealt,

kuid mitte ‘maine’

*

see ongi kangekauge,

mõrkjasmagus ohu aine,

kui ta vaatab minu mustavasse silma,

jummel tänatud,

teispoolsusesse, 

külma ilma

*

ja minul oli soe

Bene

langeva lehe kurblik ilu,

me polnud veel sooja saanud,

kuidas käekiri kannab end,

liigub veniva tindimaona…,

mööda üksildast valget,

et öelda sulle kaugest päiksest,

kui ta võtnud su naiseks,

ainsam suutäis kestmas,

kauge päike mis särab…,

hommikuni mil tulime ära,

sest sa ütlesid…, 

sa ütlesid sõnatult,

bene, 

igaveste lõppude tuline joom,

kõigi alguste isa…,

mina, 

Ulmad

Sa oled miskit muud,

see tulehoidja linnuteetiivul,

see udu kääpaseljakutel,

kui kõik kuumad ja külmad…,

vaimud oma liikmeid sirutavad,

kõik kalmistud saanud Paradiisiks,

näod liikumatud võõrastel kehadel,

sa oled tundmatu ilu, Planeet,

keset Ulmasid, 

kui su puudutus ravis helget,

kui tormid silitanud karmusega,

kui kõik karud ärganud talveunest,

meie just uinumas,

sest sa armastad sametit ja und,

su luksuslik keha,

kui tundeline vaimutempel,

milles tulehoidja Sentinel,

näe tulevadki juba väsinud,

need vaevatud, tulevad tule peale,

sa ainult vaatad, 

kui Päike pimeda mehe kosmoses,

kui elu pöördekohad,

kui ratas vankrita,

masin mis näinud imet,

sina oled ime,

sa tuled suure kuuga,

nüüd kõik on surmata.

Ἕλος

*

uskuda nähtud asju,

enneolematus…,

sinisilmset vaid kõnetab

naiivne labürindis tatsuja…,

talv kohe siin,

ta kolletab/koltub,

kanda hammustaja madu,

sünonüümi süles,

see lehtedele taak,

*

aga armastust sa valva hoolega,

seda enesest ja teisest…, khm,

hoolimist…,

ei eal ta küsi vastu andi,

kohkund silmi,

kontrolli,

*

kaminasse heitsin halu,

puna su silmis…, koidik

mu sees kui justkui koorund…,

üks pisike, üks väike…,

muna,

*

valgust nägev…,

teisest enam,

näotu hampelmann,

öeldes:

I had strings, but now I’m free

There are no strings on me

*

tuul kui lehma keel,

kõik valu viis silmapilguga,

kes vaadand musta…,

näinud valget,

nõnda vastupidigi,

sõi soola ainult silguga,

*

käega oli katsutav,

udu neemel,

soode süles,

paljad kehad järve pruunis,

minu väsind südant kuulis,

*

naine…,

kaua olnud teiste sõlmes,

puude naks, priks ja praks,

suudeld koori magusaid,

kui õhtu omaks saanu,

kõndiv…, 

jumalate manu,

ei heaks, ei halvaks panu,

*

on teel…,

noppind võõraid marju,

seal udus jumalate soos,

Langemise sügis

*

Kuigi Ὀπώρα on läbi,

ei pühi lapsed veel 

soku hirmu silmist,

*

φθινόπωρον näitab ajatust,

kui armujad esimest korda…,

panevad huuli kokku,

nagu oa kaunad vaagnal,

*

lehti pilduvad tormi lapsed,

puudeks vist nimetati,

õunad kaotamas elu,

hingedel on küünaldega mahti,

*

nad sunnivad surma vaikima,

see vaigistab ka loodut,

kõik maailm on vaikust täis,

*

õhtu visklemise lõpetand,

kurjus on läbi oja käind,

saanud selle kiviks,

nagu päevalõpu ehe,

*

targad pole siis tarmukad,

nad on vajalikud,

selleks puuduvad neil…,

*

lapsed ja pered, la mystique,

kui kusagil karjatab vares,

vaga linnuna piilumine,

kui tuleb uksest sisse,

*

otse südamesse,

külm nagu meeldib,

lahkuse etalon.

Ultima stella

Midagi on alustanud oma teed,

midagi on sündimas,

kui kagus lahvatanud viimsepäeva mõõk,

lahvatanud leekidesse,

külmvalge pärlmutterkeris,

soojade tundmuste viimne helk,

nad on sammunud koidikute manu,

vastu vihmakardinate halle loore,

nad on rändajad, 

põletatud raamatute söestunud lehed,

mustad numbrid haihtunud päevalõpupilve,

kui kadunute leidjad on puhkamata,

näinud tantsivate vaimude kavalkaade,

hulluse padrik ‘läbimatu’,

saanud läbituks,

nad on suure ilma tiivulised,

kõige kaose loovaim kingitus,

mõni autor teeb noogutuse,

nina voolamas vastu maad,

planeedi tagurpidi juured,

puhtuse (epsilon) ἒ ψῑλόν (epsilon),

nad on kaunimaid aardeid täis kaevandus,

Jeesus,- Maria karjatas,

ei teatud mis ütelda,

siis võeti solvujate võlukübar

ja kaoti ära, et teha ruumi teistele,

mis polnudki tark mõte,

ei ühtki tarka kildu,

kõik lapsed olid terveks saand,

nüüd peeti ainult usaldust veel vaos,

näe siingi leitud salamisi tunne,

et astud surma ühest, come alive,

otse teise unne,

see oli armastuse kreedo - 

võita kaugete asjade kaja,

egiptlane kui magas suu lahti,

õun potsatas suhu (maailma magusaim),

keelatud ja indulgentsne,

keedis paljutänatu, kui taevamanna,

see oli ülem armastus,

mis paistis silmade tähtsusest,

kõigi…, meelest pühitud,

kui uskumatuna näiv tõsiasi,

et rännu lõpp ja siht ei kattu,

ei sulgedesse õhtu mattu,

mil päid saab hoida pehmus,

nii nagu tarvis,

nagu film mis eal ei lõppe,

karmide meeste karmid mängud,

naised veel karmimad, see oligi õelus,

et ei tihand uskuda enesesse,

ning selle läbi õrnusesse,

sest õrnuse presumptsioon,

see pole kaduviku väljavaade,

ega ohtude vältimine, 

vaid kõigi ilude kokkulangevus,

puhtus läbi asjade olemuse,

tõelisus mis kannab tõde,

kannab nagu vaskratsanik,

mõne väljaku kaugemais nurgas,

suudlevate tudengite nina all,

päike nagu paks sääsk,

imemas aega endasse,

selline on tulevik, (siin ja praegu),

õhtul mil pole lapsi keda panna magama,

pole vanemaid keda lubada vanavanemateks,

nad kauge ja sureva Universumi ultima stella.

Selene

kui ma päevale vastu jooksen,

näen lehti tantsisklemas tuules,

karge õrnus avamas mu sisemisi õisi,

talveaed täis värvilisi roose,

võõrad kuid oma,

näeb välja nagu Audrey Hepburn,

see miski mille suunas,

see vaatamise rõõm, nägija,

kuidas tema must riietus,

tema peenike talje, nägu,

nagu inglite suudlus, kuma,

luksuse ja elegantsi kõrgeim au,

naiselik Ozymandias,

ma kallutatud pjedestaal,

sel kiri: vaadake mu loodut,

te Vägevad ja ahastage.

Deus pater omnibus

Me jumalat näinud kõiges - 

korda!: me nägime jumalat kõiges,

kui salajasi trubaduure,

katuse-andi, mis laulnud linnuna,

kalmistud mis saanud külma,

lina libisemas ohvrite (pered)

viltuseid keresid mööda,

kuni tuli Paradiis,

tuli valjult klotse seadmata,

laps ehitamas legodest maja,

(see on jumal), pani ema ja isa figuriinid,

pani kokku nagu hiirelõksu,

siis armastas järgmisi veidi teisiti,

juustu järgne valu, plõksti,

siis surm.

Ta külmad väikesed sõrmed,

nagu sügavate naljade kõlakamber,

udu rabas, vares ja tema laul,

kõndisime kõrvuti rahva poole,

kehadeta loodus, ingenium,

sipelgad nääklesid päikesesõõrus,

vaatasime mujale, natura,

neid polnud palju, vis,

kuid palju oli valu.

Tonte teadmata,

me leidsime ta üles:

ma kuulsin ühest mehest,

kes paistis välja kohmetu,

kuid nägi saja silmaga,

kel puudu süda, vereliine,

armastas iga ilmaga,

ta oli kõigi isa,

deus pater omnibus.

רִבְקָה

ma olen kaugelt tulnu,

kelle sõna on kellatorni tuul,

kelle usk on vedur jaamas,

ooteplatvormil kordnik…,

ema püksid jalas,

ma olen südasuve ootus,

et siis oodata talve taas,

kevadet ja sügist…,

*

ma olen kaugelt tulnu,

kui pika vaenu lõppev noot,

surnumere vihm…,

selle klõbin aknaruudul,

olen poeet Rhoecus…,

Samoselt (sõnade skulptor),

*

pane mündid tasku,

χαλκός, ἀργύριον, Χρυσός,

mündid enne kui emme näeb,

kui taevamanna sulab suus,

enne kui lossi uksed sulguvad,

tema magab seal lossis ju,

kelle palgeil sinu puna,

kui sündimas on jõhvikate jumal,

…, või jumalanna,

ma kõik tahan talle anda,

*

ta oli pudulojuste hommikusöögi udar,

vesine ja värske,

kui pehme lüpsiku käsi pumpas…,

üks laps sai veidi targemaks,

vesine ja värske,

*

mina kõndisin varjudepealseil,

nagu rooside unund pune,

põõsas ristikheina ulg,

sirelite üksindus,

kuu mis paistis selga,

piitsutatu õndsus,

nad naersid lapsi välja,

(keegi kes usaldanud hoolekandjat),

*

ta vihkas roose,

sest need naeratasid kaua,

*

kuid miski puudu pole puudu,

see lakkand lihtsalt olemast,

ta reisind aegu merel (Mare Aegaeum),

kui Acheroni lill,

mis õitsend igavesti,

ma kinkind selle paadimehele,

ta nimi: רִבְקָה,

me olime seotud,

*

see olemise tõik…,

et kõik on kaunis isemoodi,

sind vaadati hoolega,

kui mind sinu poole toodi,

ja ma ajasin selle elamise asja 

(su voodis)

täitsa ise loodi.

felicitas infinita creaturae

*

ja siin kui elamise karge sära,

keegi võtnud on loori ära,

keegi võtnud on suremise ära,

see viimase une viimane mära,

nad sõitlevad veel täna,

siis võtavad kompsud ja lähevad ära,

... nad on inimesed ... 

nende moodi,

*

kui ma jätkaks 'huvitaval kombel'?,

mis imesid korda on saatnud muy hombre,

kui tänavatel nägijat on pöörand usku…,

üks leheke sügistuules…, huules arm,

tal oli šarm, 

ta oli joonistatud mees,

*

kui orjusi kaotav lapse palg,

kui pruun oja…, 

selle jumal,

kauge päikese õrn…,

päevalõpukuma,

*

ma olin väikeste tõrude vana tamm,

aeglaselt kiikusid mu oksad,

lapsed naersid mu lehtedes,

noored armastasid mu suves,

vanad on maetud mu juurte vahele,

kusagil põimitakse pärga pulmaks,

ma olin kauge aja esimene laps,

*

kui nad olid sülelenud, 

lennanud oma mesipuu poole,

…, hoole ja armastusega kandnud,

seda miskit, 

seda ajatut nektarit,

neste mis voolanud jumalustest välja,

kõle vaikus aegade tulises surmas,

sünd jäänud päeva lõpu poole,

selle suve hõng mil aetud said adrad,

mil need pooleks murti,

millega peetud on hingi…,

olevuste vangipõlves,

*

aga armastus on valge nahk,

on sinitaevatõugu…, 

udune nagu oktoobri hommik,

kui su pale uinus pehmuse ilus,

sina kes sa pole jumalate nägu

…, hägu, mis kellegi soov on…,

kui haavunule vett…,

soola selle sees,

kristallpuhas tuul…,

limpsimas tulevikku,

mil sind hoian käest,

veel enne,

*

pühapäev on kohe

…, siin.

Vaikimise viis

vana vaskne tundmus,

üks mõlkis mõlgutus,

kui kare hundijalavesi,

mis tuli…,

ja suure valu ära pesi,

*

kuid meie peatus on uskumine,

et saladusi ei varna rippu…,

ei jätta…,

kui Werther on naiivsusest üle,

siis hing on löödud mätta,

*

tuli talv, piiskav jäitamine,

kui loendamatu unistuste kee,

palvus mis öeldud hommikule,

…, keegi reel ja vaikne hobene,

need on langeva lume laulud,

*

mantel mis kõnelend kallistusi,

suud mis andnud vaikimisi,

aga padur kus luige üksik huik,

see saanud mälestustest varjuks,

kõik vari antud lummale…,

tal puudu süda…,

ta isepäine,

*

keegi kes ei karda hirmu,

see elab tulevikuna,

see laulab vaikimise viit…,

enesele.

Nutrire

sa kauge laine vaikne kohin,

ohin, kui luigelaulust kisakõriks,

tirin – meil sada vakka tangusoola,

maitseid kümmet sorti, udujoomed,

me joome jumalate nektarit,

kui kodutunde savi-soojad saiad, leivad,

köömned hambaaugus, lubivalged kihvad,

suure laulu esimene viis, sina olid seal,

sinine oma huikes, mis saavutanud crescendo,

nad tulid kaasa, kõik mustad valgeks, 

valged mustaks, värviliste kanade suled,

munad milledest sündimas hõimud,

hõimud mis mänginud trumme,

kuulmeaukudes polaarrebase karvatutid,

nende sabad nagu sinu puudutus,

liuglev ja sinises hämus, huugamine,

armastus ilma armumiseta,

selline mida siin ilmas ei harrastata,

see tõeline, see olemine, see-sinane,

nad kangutanud olid villa, hilja,

kui õhtul nägin su silmi, nende valgeid,

su huulte kasvatamatu iha,

kui vallatuis hurmas, hurmaa maitseline,

hingeõhk kui vallas-asi, meie tõsidus,

see kantud oli rõõmust, sel tundeid oli vähe,

polnud üldsegi, näe, kiirgab kosmilisi tunde,

mil kullajanus päike, Janus, oli nimi,

rippumas E=mc2, ta suure sünni hetk,

kui meid kahte tabas kokkupõrke, ei,

sulamise retk, emanatio,

mu karistamatu lahkus, su nimega,

su vankumatu võlu, nõatu mu rinnale,

ma kasvatan südant, sa oled nutrire.

Olen aerudeta

kui mures su suudlus aita,

näe…, 

varbaid liiva suru

ja ütle, et minu maa magusaim,

kui umbrana sa sinitaeva pilveks,

kõhetu neidis…,

*

kesk kaduviku viimset välu,

su samm…,

kui lootus unetule/janusele,

pilgust…,

anna tõde seerumina,

*

ma suure sula esimene õis,

su jalad nagu luule,

kui vastne vastupandamatus,

ma olen “kuule!", 

kui tabad mind suule,

*

õhtus oli laulu,

sinu pea vajus liivana…,

sügav selle mõtisklus,

sinu uni on lohutav tiib,

*

sa valge ingel,

sinine on su süda,

nagu meri…,

ma olen su vana mees,

olen aerudeta.

Nerisa

Sa vaatasid kui ussiauku…,

mis kannab aega endast välja,

ta rusub läbi taevaliku udu,

su keeldumise vaikne sudu…,

see miski vaka all…,

taas kõmatab kui Jeesus-lapse häll,

vaatab tema poole…,

sina kes sa kaugele ei näe,

sealt katsub miski nähtamatu,

kui vara-pudused on emeraldi tolmu sees,

nad ärganute kontidele seadnud laipa,

kui kodus sina äsad tolmust vaipa,

kui kutsunute valu oleks teisiti,

nad targutavad hooleta,

need kes joovad kohvi kooreta,

ja teevad tõestamise mängu,

sest erinevalt sinust nad…,

ei tea mis tulega saab mängida.

विश्व

Und schlüpft auf glatten Steinen
Und badet sich und schnellt,
Der Große frißt den Kleinen
Wie auf der ganzen Welt.

– "Fischerweise", Shubert, 1826

Ja siin ta nägi...,

selle maailma ilu,

millest rääkinud on..,

ennustused, luule, jutud,

kõrgid hinged, valgus-lapsed,

sõnadeta puudutuses..., ethereal,

kui kauni Maa suur,

hellus, mis kandmas,

loendamatu..., liibuv avarus,

hullude põrgud kõik suletud,

taevased vihmamehed hallides kardinates,

loojuvad silmad nägemas läbi...,

läbi sureva मनुष्य,

त्वमस्य विश्वस्य परं निधानम् 

sina oled selle universumi suur aardla,

ta on näinud su silmi,

su langevaid pisaraid, kui kristallid,

tema on sina,

kui sina oled valla,

vaat, päästku, 

kui numen..., see võrukael,

pilvede aeglane liikumine,

aerudeta paadike, vana mehega,

nagu kuldaja roosiaed,

selle keskel suudlejate kuju,

sõudnud mäslevale, nii mäslevale...,

merele, 

sina oled meri, metsik..., vaba,

ära iialgi taltu, 

see hing, mis laulab priiuse laulu,

kuula, kas kuuled?...,

ta kedagi ei vaja,

tema on iseenda maja,

täis hoomamatust, rikkusi,

valgust...,

sealt seitsmenda taeva riigist...,

lõppu..., 

algust.

Crescendo

Su lumm nii paeluv,

kuidas kaotab pea väike lõgismadu,

tema sfinksilik sisin,

viimane enne kui ended saanud lõpu,

ei kippu, ei kõppu, see on τέλος,

ma kaotasin su silmist,

silmad nagu klaaskuulid, see vitreous,

sinu sametine hommik,

rohelised kardinad kõrgete akende ees,

offen, kui kallistan su figuuri,

sinu rindade nooruslik jume,

siidine nahk kui aksessuaar,

mandli ja kõrgustes elava flora aroom,

poorid nii nähtamatud,

silmade alune magamisest libe,

minu nägemisest kirgastunud,

ma tantsisklen uhkusest,

haaran su pihta, su peenikest pihta,

kui kallis on võidu värv,

kui ulakas selle punane huul,

võbelemas erutusest,

kui hõbedase kandiku pealt viinamarju,

teed, punast veini, röstsaia,

siis langeb hommik sinu pesuga,

nüüd kosmilised väed, die Sonne,

vaimude pilkane Paradiis, das Licht,

meie la petite mort,

orgasmi vürtsikas tuli, 

kaminas, mida hüütud on anima, vita, 

stamen, kontrolli karm jumalanna,

aga siinses vallas, su vitstest juus,

pannud paelu siduma viimase poisi,

mu süda kui luksus kaup,

marmor, messing kraanikausi all,

visatud üksikute Põrgu, nagu Dante,

nagu Orpheus, ei vaata tagasi, 

Nūlla Venus, nōn ūllī animum flexēre hymenæī. 

Nel mezzo del cammin di nostra vita 

mi ritrovai per una selva oscura

ché la diritta via era smarrita,

aga me nägime rohkem kui palutud,

pärast metsa ja pimedust,

sinu võlutud kalu ja puid,

neid tagurpidi voolavaid jõgesid,

sa naasesid mu kätele,

madrats kui ustav sultani vaip,

tuba täitnud hõllandus,

kui vana suits, astraalne lupjumine,

meie suhte μονάς,

udupeened niidid langemas laest,

meie silmad jälgimas inglite kannelüüri,

nende nähtamatut muusikat,

kui sina, mu muusa, lõpetanud oled,

nüüd lõpetame koos, sa ütled:

omnis finis a principio.

εὕρηκα

Sa vaatad mind..., 

kui suurte mängude pealseid,

triiviv jäämägi,

Kolkata kuumadel suveõhtutel,

nad imenud on inim-konni,

puhtaks pestud salajased jõed,

et hindu-ingel-lehm kui surev tähispilv...,

see võtnud taastamisi sünni-ürbiks,

nüüd vaatle kauge tähe laps,

kus laenuks saadu tulnu kuldamaks

me vana vaenu viimast riiki,

nad teed on joonud tassis triiki,

sa vaatad mind...,

ma Pärsia vaip,

mille ehtind kangast

näotu eit burkas

on kokku monteerind,

...

kusagil kaugel geomeetria taevas

seal lamab Lissaboni udus üks mees,

tal mehe keha..., selle osad,

ta tundnud pole armastust,

ta samm on väsind,

ta on jumal-pea kroonita,

kord hoolinud on hooleta –

see mees, kes lamab Lissaboni udus,

kusagil kaugel geomeetria taevas...,

vaevas,

...

tarmukas neidis valges kleidis,

kes kontrolli mänguks...,

ta sõrme nipsutanu,

kõik suled sadand patjadeta,

hämaruses pleegit mõis,

muidu valge kui saadana surilina,

kuningas Baldwini mask,

hõbedane leepra peit,

see haige, vana maailma tõbi,

see mürk mis suudeld sünnitajaid,

nende perekondi..., 

musta tiiva löök,

hommik, kui kõik oli puhas,

valge teenijatemaja pöök,

lehesahin Ilmarise mõõtu,

kannel Vanemuise käel,

ta habe hoidnud linnupesi,

siis vaatasin sind,

sa ennast pesid,

mu kontrolli emand,

kuninganna, jumalanna,

teadsin siis...,

see tulevik on üksinduse sohu,

kui võtnud olin teadlikkuse rohu,

...

ma naeratasin avaruse kirkaid lumme,

kui peata ratsanik,

ta laenuks võetud keep,

see nähtamatust luband talle,

näe, ehtind harituse taha rumal-palgeid,

vana vaenu musti algeid,

nüüd saanud pestes puhtamaks,

ma kõnnin inimesest eemale, kaugele,

kõrbesse,

seal koopas ma kõnelen mu loomadele,

kui hea on puhates mängida,

klaaspärlimängu,

...

ja elu voolab savina, 

siis teinegi, kolmas, neljas, viies,

ma istun..., vaikus,

hiies, tolmus, surmas, külmas,

kõrbes, rohul, tohul, 

vanga käes, 

ma hõiskan εὕρηκα.

Kerguse lill

iseendana olemise avaruses,

...

see avaruse tõeline mõõt...,

kui kauge hiie õrn on kaja,

kasvab tugevate tujus,

tal meeli koltund paberile,

kui naine sauna ees,

kui lapsed põlle küüsi,

kui põllul kartulaid,

...

see küsib sinu valu andi,

kõik hirm see surmaputkeist,

külma kütkeist,

kui sandaalidega sahvri kallal...,

poisipõnn kui lambipirn,

kõhtu liibund nurmenukk,

loodus sünnitanud meile lapsi,

see on lõks mis kaua valmind,

tundmus paljutahuline,

võlutud naise näo ja käte,

kaela ja rindadega,

võrgutavad sumedused,

arabesk ja ruuge rumalus,

näe, saigi askelpungi,

vaasis kauni närtsimise esimene...,

..., leht,

siis järgmine, järgmine, järgmine,

kõik varjatu sai teadjamaks,

ma olen vabaduse sorti,

kõik pealsed on mürgised,

kõiki värve ehtiv ilu,

kuld kui mulla all,

paistmas pea, helklemas,

kuldamas õhtu viimast loendit,

kell kukub,

koos kellaga me rasked kehad,

mis kohe, kohe...,

kergemaks on saamas.

id est quod id est

*

Ma olen süsi su jalge all,

su lahvatav püsimatus,

su jälgivaid aimdusi…

neid hõbejase noaga ma 

taga ajan,

nagu tomateid portselanil,

nagu igatsusi ἀμυγδάλη

…, sa oled see,

kui see on see miski,

ning ‘see miski’ 

on ‘ea’.

*

Reaalsus pole kunagi tõeline ‘per se’…,

see on õpetuste ja otsingute piiririik,

see on korra ja vormi kadu,

see on väljaspool वर्ण,

sina oled ‘see’.

*

Kui kogu asjaajamise rõõmuks…,

näed siingi sa vaskne vaatlemise komme,

võibolla paremini ongi homne,

*

Sind vaadati…, 

sa särad,

sind otsiti…,

sa järad 

hinge niiti.

*

…, ja kusagil kaugel,

seal kaugel me ärkame.

Ampersand

Seal veetlevate võpsikute hämu,

kus nägijaile poogit rõõm,

nagu mustav ühte-sula,

mis kõrgist kasvatanud looma,

mis ingleid kutsund pulmalauda…,

…

sööma.

Seal merevahus kristalne Aphrodite,

ta musti salke ehtiv kuma,

ta ümber Ἀχλύς,

selle vahvust ei möirga lõvi,

vaid sisistab madu,

selle pilku ei haava sõna,

vaid suudleb huul,

seal ma nägin teda,

kaitsetu valgus kui ellu-saamis-hetk,

loor nagu vihmakardin,

naeratus kui rohul…,

lamamine.

Mu vandeid kuulnud kauge müstiline…,

tema sosin kõditanu kõrvu:

ibi, aufer.

Lumen

Ühe mehe vapper on teise mehe arg

*

Ma teadsin vaadata maailma…,

kui udupeegli rünnak,

mis kisku rebind armastuse kõhu,

kust kogu asjaajamise rõõm…,

see välja on vooland,

ma olen groteski kannatamatu hing,

kogu valu on mu lux,

selle valgus tema silmas,

aga pärast-söödu toob välja mind,

jah, välja mind…, allilmast,

ei eksinud Achilleus, ei Orpheus,

ei Chiron, need kuuljad/nägijad,

ei hõbemündid silmadel…, mina pole,

vaid Acheroni pruun voog,

hing kui Emmentaaler,

mesilased lendavad läbi sellest,

soojadel ämmelgatel on pidu selles,

nende lapsed kasvavad suureks selles,

olen jumalate aram julm,

kõigi valguste vardjas,

üksinduse lopsakas taim,

roheline ja kirsse täis,

ma soosinud olen vahvusi,

kui õrn kristall mu jalge ees,

taas ütlen arg…, 

ma olen joonistatud mees…,

mul nimeks Lumen.

*

Ta ütles…, kirjuta mul luule…,

mis kohe unub…,

siis suudle mind suule…,

ma võtsin vana leiva ahjust,

minu kombitsaline tundmus,

selle ahmiv väljapeetus,

tema valge piht,

olen ahjuninal jutt,

olen tahmakiht,

õues silitab kole laululind…,

ta silitab lauluga: sirr-sirr, sorr-sorr,

ma omaette mõlkumaie

(miks hakkasin ma luuletajaks)

siis küsimärgi asemel mul süles istub…,

sätib kanni, tüürpoord, ei ahter,

see piiga, kelle kuu paistis…,

la femme, la mère.

*

Ma olen…, 

meri su laevaninas,

meri…, mis lainte laksus 

üksildasele rannale,

kauge Põhja taltund kask,

olen viimaks…,

su kaotamise viiv,

see hetk, kui lubadusi kaunilt,

olen ilu, õuna pune rippumaie,

kuldse helgi piiskamaie,

olen jumalate madu sinu süles,

palun taltsuta mind ära,

olen kontrollimaie.

*

Kuhu kadund on poisipõlve oht,

kus on stressor παιδεύω,

lapsed saamas lapsi,

mina olen laps, 

ma tean, ta ütles.

*

Siis vaatasin ma tiigivett,

selle kuraasikat peegeldust…,

virr-varr, virr-varr,

enda kuldseid silmi,

enda uskumatut lubadust,

üle jõe piilus valge mõis,

seal nad on…,

punaste rooside aidas,

aed kui tallajälg rohelisel lumel,

jumalate sume,

ma tulin ‘olemise vankumatu mees’,

minu kodu oli minu sees.

*

Ja sina…,

Sind näen ma udus,

ja Tartaruse valges siras.

λείριον

my heart grows 

as moss and water lilies

- she said

Now never run, 

but stand and see and hear and persevere,

she - the red and blue,

who walks the lonely miles?

Never hears a who?…,

But dances to the moon…,

blue, red, yellow, 

she’s the one with arms like candy,

hold the mirrors of your face,

now stop, it is a golden death - 

to live again,

we might succumb to temptations,

once more unto the breach,

she is a woven delight,

forest in the candle light,

she is the must and the let go,

she is the white devil,

a golden hoe,

when lost get found,

here and now,

she is but a dream,

the king and queen,

a fluffy marathon 

of a sexy fantasy,

you are here,

you are here,

you are here.

Kui vabadus tuleb…

…siis tuleb ta vaikselt,

nagu kerra tõmbunud madu 

end tasaselt sirutades,

nahk nagu helklev vikerkaar,

mõni müütiline peegeldus,

Cassiopeia, Hüdra, Medusa -

kõik tema esi-vennad, õed,

nad küütlesid vahakujude ees,

kes leidnud olid enda näolt vaske,

kullast müntegi, hex,

…, mis kuulsuse tõid munakorvis,

igavesti naasnu esimene kõne:

“Need kes on armastanud,

on armastanud valet,

need kes on valutanud,

on kuulanud valet,

need kes on vihanud,

on olnud valed.”

Ja siis…, mis luksusi on kantud,

see kes olemisi on tunnistanud,

ta ainult salaja on teinud sõrme,

selle ümber sõrmuse,

et Toomemäel siidis nahka…,

näha, vältida, kaitsta,

ta oli tõe kandja mees,

kes andnud lollidele tõde maitsta.

Through the Looking Glass

They did not want us, 

but all they sang were words of evil,

serpent come and serpent go,

but evil is a foreign song,

my thought was crystals clear,

it dances to the burning light,

a sun like lions bright,

my own, my only, 

a sunder ash, delight.

*

It comes with fire,

it comes with axes,

it soon has all the willows power,

it draws near the heavens gate,

never knawing, better hauling,

on wheels of fortune, it prevails,

but beware its birds of prey,

like misty night, more twilight,

it soon has all the light…,

to freck and frolic,

a sunder ash, delight.

*

Soon the lisp of time will fall to grace,

it shows you small beauty, the looking-glass,

it soon expates as a golden hue,

a form without vision, 

a tremor without ground,

it is a noise of echo, a lonely sound,

it is a kaleidoscopic heart,

all of voices inside it, 

like winds through sand,

those winds of change.

*

It lives in quiet places,

smaller than…, bigger if…,

a road of forever-more,

a desert of a lustful soul,

and you my darling,

as oasis, green and lumptious.

Kui ma olin Nietszche

Nad pole kuulnud koledate mängust,

need kes kandnud kultuure oma seljal

nagu kaamel kannab küüre,

nemad olid lõviks tulemas,

nõnda samuti nagu liiv leiab kõrbe,

nagu lõvist kord lapski saab,

siin me kõik kord kanname austuse keepi,

nähtamatu tulisus asendunud jaheda lummaga,

me olime võidukad, kostab arlekiini naer,

meie tantsu saadab teadlikkuse muusika,

kuidas kullile nokk on külge saanud,

kuidas hundile händ, see Stepihunt,

meie laul on vabadus.

Saab kõik mis kaua kantud

su meeli paitand sõnadeta

üks pilk seal järve kaldal

kus päikse sira kaua kaugelt

tõi kustumatu iha laugelt

et koosneda koos lõputusest

me iga päeva värvi algest

näe siingi saanud mustast valge

ta voolab jõgedena suurde orgu

Walesi rohe kui kullas piisk

kui sammusime hinges liisk

et teineteise nägemisest

liiga kauaks hoidusime

see kes tuleb kuuga südames

päike otsmikul

saab kõik mis kaua kantud

- sinule

ψυχή

roheline see surma värv

see sinu värv

kui kullane kuu paistnu päikseks

see sinu värv

kui kõik mis oli 

sambla sisse jäänd

kui miski tugev tunne

sinu hinge vardjas see

kui varsakabi hommikus

kaste noa otsalt libisemas

udus teispoolne isand

valva ja hoia mind…,

ma olla ingel kroonita

langenule vaikuseks

issand-muidu-nii-paha-tegija

ma muidu ilus lind

lendamas lõuna poole

kill-koll, kill-koll,

su täistundi vassin

igavikku sügavalt

ma silma passin

ta tuli keeras lehte

mu vana oli sügisene tõugu

ta lehmjalt laksutanud lõugu

kord kindralina kristallistunu

ma lunind olen musu

nüüd vaatlen kõike linnulennul

olen päike sirav valge

olen tuleviku alge

sind loonud hinge

ülekanne.

Lõvi seeria

nad olid tuule ja kõnnumaa lapsed

nende ilu oli pilve rännak padural põllul

sitikad kui must kett lohisemas mööda maad

austav lakk lehvimas kuldse lipuna

kuldsem kui Babülon

rohelus oli igatsuse kaunit mõõtu

rohelus oli kauge sära võõramaalase silmis

tema lokkis frisuur mis hoolitsemata

need olid surmatoovate lõugade verimagusad järad

kurguklugin võiduka ja tuleva raevu eelmäng

müstilised terad punnitamas punasesse mulda

kohe näeb inime tõelise suuruse vägivaldset ilmet

kohe puistab nähtamatu jõud võidukad malendid

kohe saabub päikese mägi

ütleb: tere tulemast

Polematu

sa oled salamisi salm

sosin vaikuseriigist

kullane kivi 

maja taga tiigist

sa oled soolane surnumeri

selle pisar poorilisel põsel

sa oled kootu tikand

värviline eksistents

kas tunned oma südant?…,

sa oled valus aisting

pärast surma lahkumise tunne

sa oled õrn ingel

suigutamas unne

sa oled olematu

sind pole

Elora

Ma surin täidetud kuu ajal,

siis sündisin uuena koidus

kogu mägede hääl kostis…,

mu kõrvu -

ma olin alasti sinu ja maaga…,

maa oli hingamise rütmis,

usku mille kõrvus laul,

uhke kui puhkan auna…,

su vesipehmel rinnal,

valge nahk mis kristall,

see sileduse leierkast…,

mängimas me vaikust.

*

Ma surin täidetud kuu ajal,

see oli ilus, ilusam kui muidu,

kui avatud õite sees…,

magasid sina,

selle mesilase moodi,

kellega tantsud koju toodi,

kopp, kopp, kopp,

nad on sala-sinast…,

hing mis…, vasest, tinast

mängimas me vaikust.