Nutrire

sa kauge laine vaikne kohin,

ohin, kui luigelaulust kisakõriks,

tirin – meil sada vakka tangusoola,

maitseid kümmet sorti, udujoomed,

me joome jumalate nektarit,

kui kodutunde savi-soojad saiad, leivad,

köömned hambaaugus, lubivalged kihvad,

suure laulu esimene viis, sina olid seal,

sinine oma huikes, mis saavutanud crescendo,

nad tulid kaasa, kõik mustad valgeks, 

valged mustaks, värviliste kanade suled,

munad milledest sündimas hõimud,

hõimud mis mänginud trumme,

kuulmeaukudes polaarrebase karvatutid,

nende sabad nagu sinu puudutus,

liuglev ja sinises hämus, huugamine,

armastus ilma armumiseta,

selline mida siin ilmas ei harrastata,

see tõeline, see olemine, see-sinane,

nad kangutanud olid villa, hilja,

kui õhtul nägin su silmi, nende valgeid,

su huulte kasvatamatu iha,

kui vallatuis hurmas, hurmaa maitseline,

hingeõhk kui vallas-asi, meie tõsidus,

see kantud oli rõõmust, sel tundeid oli vähe,

polnud üldsegi, näe, kiirgab kosmilisi tunde,

mil kullajanus päike, Janus, oli nimi,

rippumas E=mc2, ta suure sünni hetk,

kui meid kahte tabas kokkupõrke, ei,

sulamise retk, emanatio,

mu karistamatu lahkus, su nimega,

su vankumatu võlu, nõatu mu rinnale,

ma kasvatan südant, sa oled nutrire.