kui suurte mängude pealseid,
triiviv jäämägi,
Kolkata kuumadel suveõhtutel,
nad imenud on inim-konni,
puhtaks pestud salajased jõed,
et hindu-ingel-lehm kui surev tähispilv...,
see võtnud taastamisi sünni-ürbiks,
nüüd vaatle kauge tähe laps,
kus laenuks saadu tulnu kuldamaks
me vana vaenu viimast riiki,
nad teed on joonud tassis triiki,
sa vaatad mind...,
ma Pärsia vaip,
mille ehtind kangast
näotu eit burkas
on kokku monteerind,
...
kusagil kaugel geomeetria taevas
seal lamab Lissaboni udus üks mees,
tal mehe keha..., selle osad,
ta tundnud pole armastust,
ta samm on väsind,
ta on jumal-pea kroonita,
kord hoolinud on hooleta –
see mees, kes lamab Lissaboni udus,
kusagil kaugel geomeetria taevas...,
vaevas,
...
tarmukas neidis valges kleidis,
kes kontrolli mänguks...,
ta sõrme nipsutanu,
kõik suled sadand patjadeta,
hämaruses pleegit mõis,
muidu valge kui saadana surilina,
kuningas Baldwini mask,
hõbedane leepra peit,
see haige, vana maailma tõbi,
see mürk mis suudeld sünnitajaid,
nende perekondi...,
musta tiiva löök,
hommik, kui kõik oli puhas,
valge teenijatemaja pöök,
lehesahin Ilmarise mõõtu,
kannel Vanemuise käel,
ta habe hoidnud linnupesi,
siis vaatasin sind,
sa ennast pesid,
mu kontrolli emand,
kuninganna, jumalanna,
teadsin siis...,
see tulevik on üksinduse sohu,
kui võtnud olin teadlikkuse rohu,
...
ma naeratasin avaruse kirkaid lumme,
kui peata ratsanik,
ta laenuks võetud keep,
see nähtamatust luband talle,
näe, ehtind harituse taha rumal-palgeid,
vana vaenu musti algeid,
nüüd saanud pestes puhtamaks,
ma kõnnin inimesest eemale, kaugele,
kõrbesse,
seal koopas ma kõnelen mu loomadele,
kui hea on puhates mängida,
klaaspärlimängu,
...
ja elu voolab savina,
siis teinegi, kolmas, neljas, viies,
ma istun..., vaikus,
hiies, tolmus, surmas, külmas,
kõrbes, rohul, tohul,
vanga käes,
ma hõiskan εὕρηκα.
No comments:
Post a Comment