üks mõlkis mõlgutus,
kui kare hundijalavesi,
mis tuli…,
ja suure valu ära pesi,
*
kuid meie peatus on uskumine,
et saladusi ei varna rippu…,
ei jätta…,
kui Werther on naiivsusest üle,
siis hing on löödud mätta,
*
tuli talv, piiskav jäitamine,
kui loendamatu unistuste kee,
palvus mis öeldud hommikule,
…, keegi reel ja vaikne hobene,
need on langeva lume laulud,
*
mantel mis kõnelend kallistusi,
suud mis andnud vaikimisi,
aga padur kus luige üksik huik,
see saanud mälestustest varjuks,
kõik vari antud lummale…,
tal puudu süda…,
ta isepäine,
*
keegi kes ei karda hirmu,
see elab tulevikuna,
see laulab vaikimise viit…,
enesele.
No comments:
Post a Comment