ja siin kui elamise karge sära,
keegi võtnud on loori ära,
keegi võtnud on suremise ära,
see viimase une viimane mära,
nad sõitlevad veel täna,
siis võtavad kompsud ja lähevad ära,
... nad on inimesed ...
nende moodi,
*
kui ma jätkaks 'huvitaval kombel'?,
mis imesid korda on saatnud muy hombre,
kui tänavatel nägijat on pöörand usku…,
üks leheke sügistuules…, huules arm,
tal oli šarm,
ta oli joonistatud mees,
*
kui orjusi kaotav lapse palg,
kui pruun oja…,
selle jumal,
kauge päikese õrn…,
päevalõpukuma,
*
ma olin väikeste tõrude vana tamm,
aeglaselt kiikusid mu oksad,
lapsed naersid mu lehtedes,
noored armastasid mu suves,
vanad on maetud mu juurte vahele,
kusagil põimitakse pärga pulmaks,
ma olin kauge aja esimene laps,
*
kui nad olid sülelenud,
lennanud oma mesipuu poole,
…, hoole ja armastusega kandnud,
seda miskit,
seda ajatut nektarit,
neste mis voolanud jumalustest välja,
kõle vaikus aegade tulises surmas,
sünd jäänud päeva lõpu poole,
selle suve hõng mil aetud said adrad,
mil need pooleks murti,
millega peetud on hingi…,
olevuste vangipõlves,
*
aga armastus on valge nahk,
on sinitaevatõugu…,
udune nagu oktoobri hommik,
kui su pale uinus pehmuse ilus,
sina kes sa pole jumalate nägu
…, hägu, mis kellegi soov on…,
kui haavunule vett…,
soola selle sees,
kristallpuhas tuul…,
limpsimas tulevikku,
mil sind hoian käest,
veel enne,
*
pühapäev on kohe
…, siin.
No comments:
Post a Comment