Tuesday, October 8, 2024

רִבְקָה

ma olen kaugelt tulnu,
kelle sõna on kellatorni tuul,

kelle usk on vedur jaamas,
ooteplatvormil kordnik…,
ema püksid jalas,

ma olen südasuve ootus,
et siis oodata talve taas,
kevadet ja sügist…,



*

ma olen kaugelt tulnu,
kui pika vaenu lõppev noot,
surnumere vihm…,
selle klõbin aknaruudul,

olen poeet Rhoecus…,
Samoselt (sõnade skulptor),


*

pane mündid tasku,
χαλκός, ἀργύριον, Χρυσός,
mündid enne kui emme näeb,
kui taevamanna sulab suus,
enne kui lossi uksed sulguvad,
tema magab seal lossis ju,
kelle palgeil sinu puna,
kui sündimas on jõhvikate jumal,
…, või jumalanna,

ma kõik tahan talle anda,


*

ta oli pudulojuste hommikusöögi udar,
vesine ja värske,
kui pehme lüpsiku käsi pumpas…,

üks laps sai veidi targemaks,
vesine ja värske,


*

mina kõndisin varjudepealseil,
nagu rooside unund pune,
põõsas ristikheina ulg,
sirelite üksindus,

kuu mis paistis selga,
piitsutatu õndsus,

nad naersid lapsi välja,
(keegi kes usaldanud hoolekandjat),


*

ta vihkas roose,
sest need naeratasid kaua,


*

kuid miski puudu pole puudu,
see lakkand lihtsalt olemast,
ta reisind aegu merel (Mare Aegaeum),

kui Acheroni lill,
mis õitsend igavesti,
ma kinkind selle paadimehele,

ta nimi: רִבְקָה,
me olime seotud,


*

see olemise tõik…,
et kõik on kaunis isemoodi,

sind vaadati hoolega,
kui mind sinu poole toodi,
ja ma ajasin selle elamise asja 

(su voodis)

täitsa ise loodi.

No comments:

Post a Comment