ta reetmata tuleviku tunne,
kui ütlen auh,
ta rebib augu linasesse lumme,
kus tegi ingleid,
käed nagu kojameestel,
siuh ja sauh,
ta on minu ‘sinise leegi eripära’,
kui võtnud oma vana naha maha,
see lummav-luksuslik mära,
ma annan kapjadega takka,
sõõrmeist purskumas õhku,
kohe algab tali
ja sellemille viimne laul
*
võetud üksinduse mõõdupulka,
seitse tolli sammalhabet,
räägib taimedele võlujuttu,
kuni ilma - puhub ruttu,
olemise silma
oma võlurohtu,
siis alaku mis öeldud homme,
tal kirjumirju tulemise tunne,
see mis eile, saadud,
varavaskse minemisse,
ta pani armastuse sisse,
nupust, kuidas veel
*
ülejäänu on juba pikem jutt,
väike plõks,
siis kantud ajatuse võluvalda,
ta kinkis surmale tiivad,
ja vajutas talda,
ta oli joonistatud naine,
veidi siit, veidi sealt,
kuid mitte ‘maine’
*
see ongi kangekauge,
mõrkjasmagus ohu aine,
kui ta vaatab minu mustavasse silma,
jummel tänatud,
teispoolsusesse,
külma ilma
*
ja minul oli soe
No comments:
Post a Comment