Lõvi ütleb (tõele)

mu valede astelpaju oksi

neis uhuv haava vedelik

valges tornis 

*

ma sündinuna sulatatud ilma

kes julgeb vaadata mul silma

kus lojud varjud surnuteriigist

teise valla kivid teisest tiigist

ma olen lõvi - selle savanni kõvem

kui lahke saab olla mu süda

armid hüüdmas varjatud vaikust

mida näinud pole Midas

tema hing mis küsind tuult

küsind selle tuule tallajat

mina olen valgus

*

kui kustununa isiksusi 

nende figuurid turma leegist

keegi, keegi udukogus

nägi viga armumise kartoteegis

lõvi ütle…, mis ma ütlen?

kes kellele?…, kes keegi?

aga siin…

mina olen pimedus

*

ja sina oled…, eikeegi,

kui kastetuna marmorist vanni,

tulevik 

mis ei küsi tuule suunda,

ei aja, ei armastuse

see näitab kauget komeeti

kummalist ja kaja

kus üks on teise…,

siis võeti nad taevatähtedena maha

ja pandi inimeseks

mina olen luksus

*

kuni pilved rebendavad taeva nahka

ma vaatlen pisikesi sipelgaid

lõvi ütleb: 

võta maha, rebi, kisku

ma olen kius

mul puudu usku

*

kui ainult enesesse