nad olid tuule ja kõnnumaa lapsed
nende ilu oli pilve rännak padural põllul
sitikad kui must kett lohisemas mööda maad
austav lakk lehvimas kuldse lipuna
kuldsem kui Babülon
rohelus oli igatsuse kaunit mõõtu
rohelus oli kauge sära võõramaalase silmis
tema lokkis frisuur mis hoolitsemata
need olid surmatoovate lõugade verimagusad järad
kurguklugin võiduka ja tuleva raevu eelmäng
müstilised terad punnitamas punasesse mulda
kohe näeb inime tõelise suuruse vägivaldset ilmet
kohe puistab nähtamatu jõud võidukad malendid
kohe saabub päikese mägi
ütleb: tere tulemast
No comments:
Post a Comment