tema ema kes loobnu tulest
kelle kätel viimsed tunnusmärgid
surelikkus kui haavatõbi
tema isa kes unund kaevu
ustav vete ilusale voolule
selle jõgi mis kajatanud tulevikki
ma olen päikese lahvatav seadmus
mu suurustel ei ole piire
ma olen su armastuse mõõtu
kaua kudend konnatiiki
olen kivi selle suure kõhu all
sammal mil õrnusega kahas
tubli vikat löödud mutta
vili mis nutmas emasid
nende hooramata pärastlõunaid
taevas mis keelamas isasid
pilved kui hinge surilinad
valgemad kui miski muu
olen siidituhast kuu
see embleemina õmmeldud
mustava avaruse nähtamatuil kätel
see olen mina kui vaatan sind
su juuste hallitand õigsust
su rindade kibedat muljumist
su tuhmi naeratust
kui ilm laulmas ‘meie’ laulu
see teab et tuleb
ajatuse esimene tipp
kus on meie lipp
see igavikuline
No comments:
Post a Comment