pika ninata, see saetud,
kui otsa lõppend kubistlik keha,
pole midagi teha,
taas on surnud jänestega,
veidi kauem, veidi hoitud,
vana vaim Hortensia,
tal saba asemel maod,
silmadeks allikavalgus,
mõni vallatu kristall,
kirjuta unustamatuid lugusid,
unda kuu poole,
seal see prints
kes enam väike pole,
temagi on päris,
kuid armastus on…,
see on põleva puu viimane vili,
näed kasvan enesestki suuremaks,
puhun tule, haaran vilja,
selle kingin tüdrukule,
kes tuleb maalt mis püha,
kingin temale,
kingin kehale,
sile nagu öö.
No comments:
Post a Comment