meie usk ei küsi sundimisi
näe vaat kus tola tarka sõimu
ta ei kuulu meie hõimu
mis miski on ei küsi pilke
ta kallimaks on saanu silke
kui tõusu eelne varakus
on küllaldaselt vanadust
oh päästa mind mu kallis vaal
kui tagurpidi rüperaal
nad kaitsku sind su ende eest
su endi ended paljukesi
need võtsid maalituna
maailma nööri mööda
sedasi on kirjutatud
pühad pildid ikoonideta
idast läänest autoreita
nad võtsid palju südamesse
mis kus milleks kesse?
nad olid õhutud...
neis palju tuuli
mõni mõnuledes saanud kuuli
kust tulnu ütlemise taks
seesinane on liiga paks
raamat mis headust ütlemaks
kui kaugelt näha teise silmi
ei ennustanud tõrva ilmi
ma tulen sinu sülle
sa hoiad mind kui...
see on ilus...
see on hästi...
ma vaatamata sind näen... et
meie usk ei küsi sundimisi
– Melanhooliale
No comments:
Post a Comment