nüüd sulamina liigub vaikides
kahest ainest üheks
et kinkida mägedele tiibu
nad juuri kiskund maast
kui põlu alla hullu silmi
nagu orav pesupäeval
valgete linade vahelt näitsik
tal udemes sääri
kui valus saab olla suudeldud keel
*
suure surma näol kahvatu ilme
tema pagas kauatuntud armastus
mis ajusid on keppind
ja paljud asjad vajaka jätt
see siin pole armastuse jutt
luule on vähetuntud vormel
*
nad päästsid valla suure tormi
(kes on nad?)
kui tuha varal liivast kindlus
kuldsest kõik halliks saand
mis kinni ei jää
saab kinni löödud
nõnda kasvas laste sugu
puhevil õied laulsid pisarate laulu
roosiaiast lendas tibu
kes liiga vara valmis saanud
*
tibu tibu
ära näita
sealt paistab minu algus
mis naljana on terve valgus
No comments:
Post a Comment