nii kaunis ja õrn oma loomuses
töökindel ja veatu vajadusetus
sundidest üle ja silmusteta
päev kui varajane õis
kulliküüs – härra
kohe saab küüliku pesast
vahva looduse modus operandi
siit kukub pulmaline võõra tasku
kapist kostab kole hääl
rõõmu pildund ühekssaamishetk
näe varjudele sõpru
neid paljusid silitanud aja käsi
mustand pilvik tõrvakarva
jõgi millesse kaks korda ei astu
nii nagu kõik
sammal kuupoolsel seinal
aknad veski poole
vesi tammist
kaks kõva kivi...
homseks jahu –
valge nagu sügisene lumi
sinu pimestav nahk
No comments:
Post a Comment