Troglodüüt

Mis siis kui ma polegi pimedus,
mis kanti tahund valgeid pööke,

vaid salajane tunne, kui tuul, kui miski,

mis naeratab pärlvalgeid ja puseriti hambaid,

kui kaugelt eemalt vaatan sinu varje,

kuidas madudena need otsivad koduteed,

kuidas ikka annaks end sinu hoolde

ja kannaks muusikat armastuse moodi,

kui meenutan su jalge siledust.

*

toores on lapse meel

tema sõnade taks on pilkude küüsi langemine,

häbi tunne tõelisuse looriks

kuidas inimese rüü kasvab selga

nagu varakevadine sammal

nagu trolli kasuk troglodüüt