Ta puudutus kui vesipüks

Kui armastuse igemetes terav-valge hammas,

huuled punaseks värvund,

nüüd klaase ehtind suudlustega,

tema oskus lahti harutada,

lahti harutada hingepaelu,

ajaseintest kangutada mineviku naelu,

ta puudutus kui vesipüks,

mul mullit tundmuseid naha all,

ta peatub et tõsta silmi,

vaatab tuleviku poole,

kui naine kelle hoolde,

kelle hoolde saab jätta,

saab jätta selle kauni südame.