kes ütleb seda mida on ütlemata jäetud
kes valvab ja vaatleb oma kehade…
kauge-kauneid kantse
võrdlusteta vorme
tuhar-tunde mis sekundi täpsusega…
kandnud laia aega olemise nullpunkti
nüüd suure laia mere laineil
külma linna piiril
kus kallimate mustav jälg
saand üks sellest ühest
kes polnud teise vääriline
ma sadulata ratsu -
must ja tuliste silmadega
öö mu selja taga põleb tuhande päikese sära
palun võta mind võõrast laulust ära
kus refrääniks kannataja planeet
kus asukad kes üksinduse usku
nad saanud on kingitusi enda teadmata
nüüd kingitud on lahkumise kaunim tuun
see miski tume - miski suur
kes sündind enne aja algust
ma tean ta tuhandet nägu
ta kustutab kõik hägu
ta on …
No comments:
Post a Comment