kui küsid: kuidas sul läinud on?
ja siis nad ehmuvad,
vastavad kohmetult...
esmalt endale (korrigeerivad),
siis sulle
ja sina mõtled...
miks neil nii kaua läheb,
mis võtab nii palju aega,
kuhu läheb selle kauni isendi meel,
mis koopaid ja peiduurkaid ja vangikonge...
see läbi käib ja tuhlab
kust kopitusehaisusest trollikoopast...
leiab ta selle terava "mittemidagiütleva" mõõga,
siis tantsivad need silmad valssi,
unistavad paremast elust,
vaatavad sind hetkeks jäiselt
ja tormavad oma elude peale tagasi
nii nagu alati, nii nagu muiste,
loodetavasti mitte nii nagu tulevikus,
nii nagu sina,
kes tuleb kohale nagu puu metsas,
tuul põllul,
mõnutunne orgasmiga,
kui küsin "kuidas läheb?"
pärast seda mida tegime salaja
millest rääkisime sõnatult,
pärast kubistliku keha lõplikku muutust,
pärast looduse ja liha taasühinemist,
pärast sind ja mind,
just enne meid.
No comments:
Post a Comment