*
tema kilp ja mõõk…,
sureva päeva eel ta mölutab,
ei varanduse tihku, ei miskit muud,
palja hinge veatus, ta neab…,
musti aegu, veretuid vendi,
seda napoleoonlikku ‘rentsliarmastust’,
kuhu see küll välja jõuab?
*
see üksildus on sarvesaia mõõtu,
ühe armsamana hoian ma teda,
ei lase midagi juhtuda,
sest keelud ja käsud toidavad meeli,
ja meeltega on hea end vangistada,
nõnda see maailma asi siin käibki,
lootuste navigatsioon,
pime oma ekslikkuses, kadunud…,
siiski peame taltuma oma isandate ees,
meie, kes me orjasüüst pole puhtaks pestud,
isandad kes nähtamatud, kole lugu,
kauge planeedi võnkuv kaja,
see hävitatud sinine,
*
meie tuleme tolmuta kaevult,
allikas, mis üteld: puhka siin,
kuid siiski no rest for the wicked,
edasi sean ma sammu,
sinna kuhu teadnud ammu,
et minema peab,
*
mõni võtab õuna punase,
võtab Eeva moodi,
sileda greissiga,
et olla parim,
pead sa valima parimat,
ning minust parimat…,
siin ilmas pole,
*
vaata seal…,
kauge maailma veetlev salu,
kuidas ritsikad hüppavad,
metsa kahvatu kohin,
nagu lina surnul,
kuidas tuleb tubli tuul,
tuleb ootusteta,
neab needmisteta,
…, su tubli tuul,
*
ta on vististi valge,
kõiki murtud oksi täis,
sügis mille sarnast pole nähtud,
eestluse kaasavara,
tubli tükk mulda,
must nagu kokutaja kübar,
enne teatrit ja 1905 mäsu,
enne viimset hetke,
kusagil põrgu ja Paradiisi vahel,
kadunud eksinute jõel,
Paadimees kui surnute karjas,
ole vagusi, istu seal…, jne,
siin nad olid, Samose vaiksed valvurid,
üksildane mälestus elust,
mis oleks võinud olla,
kuid siiski polnud,
nüüd võtame armastuse terviseks,
keda kunagi ei teki,
tal liiga palju sõdimist,
*
näe voogab Dnepri,
ta näeb su hinge,
nagu öö mis küsind:
kuhu lähed?
No comments:
Post a Comment