Tartu

Milline naise kuldne käpp, 

karv kõik kräsu, 

ütleb maapinnale 

tere hommikust,

kui kogu seeneriik laulab,

kändudel pikutavad rästikud,

üks shamaanike kolab sauna juures,

animisti unelm,

vana laulik Vanemuine,

valge hame, veel valgem habe,

söödab rebaseid,

pärast hinge ja tema pimedat ööd,

kroon mis ripub kase oksal,

all korjab memm mahla,

voolikud ja anumad kevadet täis,

solin kui kuse laul,

armunud metsa ja pudulojusesse,

näinud Kerberost ja Kronost,

sellepärast me kannudes on vesi,

salajase allika tubli rüübe,

eestlase tõelisus, 

kodukoha kootud,

läbi ämblikuvõrkude 

ja mustade koobaste,

mööda võluri varrukat,

Emajõe tuppe, selle salajast juurt,

kuni jõuab vaimuni

ja nimetab selle koduks.