Kui nad puude all õitsele on löönud

Olen näinud kannatuste pagasit,

kuidas ilu õrnalt oma sõrmedega sellest üle käib,

kui vaikse Maa tuhanded tuhud,

need hoidnud kivihiiglasi sündimas,

kui äike ja murrud, naer ja sadu,

puud ja rooste, valu ja kallistused,

need kõik on rõõmu kolletunud vati all,

siis jahedus mis jumalate rajal,

teeristil seisatan ja näen aga ei anu,

tean aga ei palu, et minagi,

kord kui kuum ja külm on korraga,

saaksin osaks selle maailma kuldsest,

selle maailma hallist,

suudlevate inglite paljususest,

kui nad puude all õitsele on löönud.