ma sind nägin läbi hommiku-udu,
kuidas kuuskede teravad tipud,
need kõditasid su rindu,
kuidas valgus su südamest paistis,
kuidas taevas avanes sillerdavaks vihmaks,
kui aegade tolm su tuulega viis lendu,
viis kõik selle mis kunagi oli tähtis,
sa kasvasid üle ootuste,
su jalamile ehitati maju,
sa hoidsid neid inim-lapsi oma süles,
sinu üsas valmisid teemantid ja kristallid,
üle su peade aerutas vikerkaar,
su kulmujoonele pesa teinud olid linnud,
võõrapärased kuid tuntavad joonistused,
need ehtisid su koopaid,
su tugevad juured voogasid sügavale maakoorde,
sinu lõhn kui kõndisin üksinduses,
mitte kunagi üksinda,
kui meie sõbrad vaatasid meid,
vaatasid meie armulugu,
mägijärve sinises pehmuses silitasid sa mind,
kuidas su kalad nokitsesid mu varbaid,
kuidas me saime üheks,
nüüd taevast paistab tähti.
No comments:
Post a Comment