nad karusena tiivulised,
istuvad nüüd seal katuse all
ja ootavad vihma lõppu,
aga vihm ei lõppe kunagi,
see on juba maailma asi,
kalla kallis isa käsi,
ei lõppe päike ega tuisk,
kusagil on alati üks räästaalune,
kus istuvad need inglid,
kes kunagi olid sõdalased,
nende peade ümber pole tavaline,
tavaline pole nimbus,
vaid lehmakettidega kokku sulatatud,
raua needmine,
nende pale pole lubjane,
nende isud pole salajased,
nad on tormi lapsed,
torm mis lõhkus nende isa valge maja,
nad on ulukid jahihooajal,
aga kuulid neid ei murra,
sest nemad on vabade maade hoidjad,
kõik tuuled mis kerinud naati,
mis visanud laineid ja nende kalamarju,
visanud rannarahva võrkudesse,
samad lained mis kandnud pärle endaga,
nemad on implikatsiooni teenrid,
selle tõega on neid kiidetud,
neid ingleid kes kunagi olid sõdalased.
No comments:
Post a Comment