Meenutuste salapära

Kuhu sa kadusid pisike piiga,

kelle kingapaelad naerunägusid 

joonistasid asfaldile,

kelle ninakrimpsutus mustade juuste alt

kutsus kokku kõik varjud,

kelle naeratus nad uimastas,

kuidas sul läinud on? - kas sa magada saad?

kuidas läheb su armsamatel? -

mis nende nimed on? - kuidas nad elavad?

mis sina arvad maailma asjast

kui kogu pimedus on valguse asjas,

vaata! - sisalik hüppas ühe kivi pealt teisele,

nagu aeg mis kivile ei jätnud jälge,

kuidas toimib su meel,

kui mesine su sõna mu kõrvus,

kui vaatasin su sääri ja sukkasid nendel,

lind lendas puule millel kohe-kohe

on tärkamas roosad õied,

ma tean sest sa viitasid neile,

taevas on tähti, sedagi ma tean,

kuigi valged pilveräbalad ehivad 

ülemise mere sinist palet,

seal taga, sellega lohutan end,

et õhtul, kui pime, tulevad nad taas välja,

nõnda nagu minagi olin harjunud,

nõnda nagu luule tuli järgi,

siis võtsid sa viimase hetke,

panid tasku ja liikusid kaunite 

võngete saatel sinna kust olid tulnud,

teistsugusena, nagu ikka, nagu alati,

ning mõnele meist jäävad 

meenutuste salapärad, 

nagu ikka, nagu alati.