kelle selg on oksakohti täis,
kus varem käinud Paani kabi,
on sinu kuldne jalajälg,
me lähme talisuplema,
siis piserdati maad üle vihmaga,
kui viibutati käsi,
öeldi: tule sõber,
mina ei uskunud neid,
teadsid metsiku aja jäljed,
need mu näol,
õrn on see hinge puudutus,
ta kutsub kevadet kivi ja sambla alt,
keerab linnud pahupidi,
vaat sopsutavad Pärnumaa liivas,
suvel sopsutame meiegi,
talirokk hammaste vahel,
siidrid näppus.
Õhtuti keerab vana mees ajalehte,
rikub aja kindlat suunda,
kohmetu vanamehe naeratus suul,
ma liigutan ta malendit,
kohe algab Ringvaade,
piisas vaid pilgust,
panin käed ta jalgadele,
õhtu küsib meie vanadusi,
vabadus tal teiseks nimeks,
ja sammal lõhnab magusasti,
avatud aknast tuleb hiiglaste hääli,
kool sai läbi.
No comments:
Post a Comment