keeldume väidete õigsusest,
neelame oma au väikeste kuid…,
sihikindlate lonksudega,
võime märgata end seismas…,
nende sammaste vahel,
kus seisnud teisigi,
mõnel siguri-kohv näppus,
teisel piip suus,
kolmandal sügelus kusagil ahtril,
need kes armastuse valelikkust tõdenud,
saanud vabaks,
teised ajamas endiselt oma enese saba taga,
nagu hulluks läinud hundikoer,
keiser, kes riieteta,
nähtamatu rahvamassi hambus,
närimas nagu lehm põllul,
kui suvi lõpuks tuli,
võtsid need kes kaotusi ei tunnista,
end häbematult paljaks,
peesitasid universumi päikese all,
kohevad kõhud taeva poole,
genitaalid nagu kreeka pähklid,
kui ainult udu oleks,
nende mentaliteet oli kaugem…,
kui Hiina tuli,
pikad sõrmed sobrutasid lodevust,
peenikesed pihad olid unustuse hõlmas,
meie kaadrist olid saanud vanamemmed,
mugavad ja mugavust otsivad,
unustatud reaalsuste kõiksus,
nagu surm mis kunagi ei lõppe,
elu oli silmis neil, keda peeti halvaks,
pahad õunad, küpsenud enamusest kiiremini,
kohe valmis noppimiseks,
näed Blake võlur tulebki,
sirkliga nopib ta elupuu ingleid,
originaalse patu teisendid,
madu jäänud rohu sisse magama,
võibolla labidaga oli peremees…,
tema pea eraldanud tema kehast.
No comments:
Post a Comment