Kui meie toad otsa saavad

Jah, siingi…,

kui tulevik mu kaasa,

tal nelja-aastaaja-lapsi,

põletavad kihud,

iha kõrval sõrmi limpsiv,

see väike valge piiga,

ma tulen tema poole.

*

Siis suve surma tunda saame,

ta ehitab ikebaanasid,

kannab lina,

nuuskab siidist taskurätti,

ohkab puhanuna,

homne on luule.

*

Meist tehti pilte,

leitud põlvkonnad,

kelle majad nagu teokarbid,

hing selle muster,

siis muuseumina…,

ma võtsin su suudluse.

*

Palved on nagu helistamine,

keegi ei võta toru,

kuid sa tead,

et nad kuulsid.

*

See liiv läheb koju…,

see kullane seeme,

nad on tuule lapsed,

õlle nimbus on pudeli all,

istu minuga kauem,

kohe kukub looja.

*

Päikesel on palju öelda,

jutukaim taevakeha,

peidab end pisikeste taha,

naeratab kosmiliselt,

sülitas verandale kõrgelt-kaugelt,

ema sai pahaseks.

*

Kui meie toad otsa saavad,

tuleb õue minna,

selline on spirituaalsus.