MECVM • SEMPER

1

See mees oli üksik,

käsk oli antud…,

lasta mootoriõlil voolata,

siis pöörata päid,

kaader teispoolsusest,

nimetu,

nagu üksinduse värvid,

*

talle, kes ütles: armasta,

väga ei hoolind,

lehmad pistsid päid laudaaknast,

värske sõnnik,

maa mis vihase praksuga,

see ninna lõi,

*

kuidas toimub tolmu-torm,

nagu hinged pajas,

nõial vaene frisuur,

mis mõttes,

nagu rahatu või mis…,

*

me võtame selle koopa,

saame palju lapsi,

ning jah, minust saab isa,

see kes teab,

kes küsib teadmist.

2

Kuule tikripuu mu kevades,

sa kiusad päikest,

kiusad kuud,

*

ära seisa varjutuste poole,

vaata peeglisse,

homme tuleb haugatus,

koos armastusega ta tuleb,

nagu metsa-kitse suudlus,

*

kes rinnale on joonistanud,

kuus-tähe on joonistanud,

Ameerika soodes samad vaimud,

Colti juured taskus,

*

New Yorgis hammustasin,

ma hammustasin suurt õuna,

punane nagu koera…,

*

suur luule tulnud on õhust,

tuulega ta toodi,

kuni preerias muundus,

ta muundus kõrbeliivaks.

3

Udu mändide all,

pimeda metsa silm-side,

kohe algab varjutus,

*

suurlinnatulede valges,

katustel kus pikutavad tuvid,

seal filmiti taustu,

päike pöördus itta,

*

siin ilmas - 

hea ja ilus,

sõlmedest prii,

sõrmed nagu klaverimängijal,

teda armastasid,

armastasid tüdrukud,

*

mina keerasin lehte,

kole sosin lendas välja,

raamat mis elab,

mis kusagil on surnud,

*

meie on lai mõiste,

aga eestpoolt oleme koos,

kui ainult hetkeks,

rohkem pole vajagi.