Aeg pärast absoluuti

Kuhu kodu sai? - sa ütlesid,

need liikusid hiiglaste õlgadel,

nadu iidsed teod kellel puudu siht,

nende tagumikud olid laiad

ja hääled olid kummis,

nad olid vaalade esiemad, - isad,

kuidas nad laulsid maa häälega,

kluugutavate kurgede

ja seda põhja euroopa kevade häälega,

mida nüüd kuuleb ainult igatseja,

see kes hommikuid ülistab,

katab kinni laelambi,

sombustab stseeni,

sülitab viis korda üle õla,

koputab viis korda vastu lauda,

tooge õlu siia! - ei mitte õlu,

vaid karge naise veatud huuled,

need mis kandnud laevu,

tooge suudlused,

need kui kaldale uhutud pudelid,

kirjad armastatutele,

me oleme jõudnud pärale,

sinna kust tulnud on igatsus,

see kutsik-saba-taga-ajamine,

igasugune vaimne metoodika,

aeg pärast absoluuti,

see universaalne mõistatus,

sufide müstikud - kohvid näppus,

elamise mustav vein,

kaunite varvaste maitsega,

San Francisco linnas ilma lilledeta,

tooge siia linna ilusaim lind,

ma tahan kuulda ta laulu,

kuidas hingame vaikuses,

sellel järgmisel hommikul.