Hea uus ilm

Kui ma mõtlesin su muredest,

neid taevavõitu silmi,

kuidas valgus peegeldus,

kuidas kõnetasid ilmi,

nagu tormimurd mullal,

maasikad su suus,

kui kauge hääle kaja,

kui tundmus mu sees - nii uus,

et vallatusi kõrvu,

need sosinad öösi,

kui keerasid pead

ja lubasid kuuvalgusel

end naljakalt silitada,

hommiku-lux pannkoogid,

punaste mooside ateljee,

sinu figuur, su nahk, su ilu,

mu kelmikas seljatagantkaisutus,

nii kuum, nii kuum, nii kuum,

pole kõledusest haisugi,

meil elud kuldset tooni,

vaata uut ja head ilma,

ta pilgutab sulle silma.

Paradis Latin

Kui vaikus _ katan tekiga _                su keha

varjud seintel _ takso uksed _          paugatused

liiliatel lepatriinu _ kaunilt kurb

sedasi on ilu _ vettind armuke

põletav küsimus _                     kas tuled _ kas sajab

nööri mööda _ polegi 

tsirkust _ ja leiba

*

üksinda videvikuga _ peatumispaik…

                      Paradiso

Võõras

…, liivase tormi lapsed,

nende ilud tantsivad,

see võõras maa, 

tema toredad tipud…, 

need nõgud, aknaalused roosid,

okastena hinged,

meid võitnud on tähed,

nende muusika, müstiline laul,

kuidas sa tulid vaikides…,

aga elu maitse,

see peagi kummitab,

õues vihma lõhn,

mudas laste jäljed,

nende naerul suud,

suud mis sõnul puhtad…,

sinu ilme sõnas…,

võta mind tänaseks,

kuid võta jäägitult.

Suhkrupuu vili

Ole tera.

       Nagu surm akna all.

     Laste tallutud lilled.

Kas soovid?

Kohviga hommikul.

Ole tera.

        Las armastan ma isemoodi.

Laste tallad.

Lilled.

Sindki.

Perutav täkk

Selle kontrolli asja jätame me sinna…,

maine ja muidumaias,

seest tühi nagu veinita istandus,

magnaatsed silmad ja käte asemel luisud,

…, võta terita mu nuge…,

*

ta pole sinu sõber, 

vaid elavdab massi

ja massi nägu,

sellepärast valuta pead,

rabista jalga,

oksenda tühjaks,

situ välja,

…, aga tule ära,

and let bygones be bygones,

*

kui me pühapäeval pannkooke meisterdame,

jalas naljakad püksid,

sees lapsepõlve süütus,

…, saame aimu muutusest,

selle muutuse hinnast…,

*

selle shifti hinnaks on elu,

küll varasem, minevikulisem,

kuid siiski…, elu,

*

nüüd nad seisavad seal,

nagu uted enne tappu,

silmad kõõrdis,

veri valamata,

eksistentsil väits valla,

pang kõik valmis,

…, kohe algab sünnipäev,

*

ja siis meie sinuga…,

varajased ärkajad,

koondame tähelepanu,

noogutame,

pistame teineteisele koogitükke suhu,

…, ei muretse millegi pärast,

võtku või elu!

Mõisale

Sinu terasest süda,

nagu pilk aristokraadile,

vaata meie valget mõisa,

see laulab lausa.

*

Tule.

Linnale

ütle mulle kes seda tegi
tema ilud ja valud

kuidas käib tema käsi

millistel oksjonitel ta käib

mis hinda ta maksab

kuidas tema näeb maailma

milliseid läätsesid kasutab

linn nagu austerservik

must ja terav ja selge

eriti pärast vihma

millised jõed on voolanud

temast läbi

millised on tema sillad

kui kõrged on tema templid

palju on magajaid

palju on ärganuid

vaata pargipingil sigaretipakk

kõik jalutavad mööda

isegi üksildased isegi rõõmsad

ei märka seda kõrgeausust

üks koer tuli

võttis selle hambusse 

ja kandis tuleviku poole

sinna aega kus ükskord

meiegi koos oleme

mu kallis

Ainult süda

mina olen see artist keda sa katsuda tahad

sa tahad astuda dimensioonide varjatud lihale

kogu maailm kui tuhandeid põrkepalle

need kukuvad taevast vana punase peost

tema naine on kuude ema ja aja õde

seal on meie voodi õrrekana pesas

perenaine on kodunt ära aga võta mind vaikselt

hommikute halluses kajab tiigivesi vastu

ja mul polegi sulle maiustust anda

ainult süda ja posu luuletusi

MECVM • SEMPER

1

See mees oli üksik,

käsk oli antud…,

lasta mootoriõlil voolata,

siis pöörata päid,

kaader teispoolsusest,

nimetu,

nagu üksinduse värvid,

*

talle, kes ütles: armasta,

väga ei hoolind,

lehmad pistsid päid laudaaknast,

värske sõnnik,

maa mis vihase praksuga,

see ninna lõi,

*

kuidas toimub tolmu-torm,

nagu hinged pajas,

nõial vaene frisuur,

mis mõttes,

nagu rahatu või mis…,

*

me võtame selle koopa,

saame palju lapsi,

ning jah, minust saab isa,

see kes teab,

kes küsib teadmist.

2

Kuule tikripuu mu kevades,

sa kiusad päikest,

kiusad kuud,

*

ära seisa varjutuste poole,

vaata peeglisse,

homme tuleb haugatus,

koos armastusega ta tuleb,

nagu metsa-kitse suudlus,

*

kes rinnale on joonistanud,

kuus-tähe on joonistanud,

Ameerika soodes samad vaimud,

Colti juured taskus,

*

New Yorgis hammustasin,

ma hammustasin suurt õuna,

punane nagu koera…,

*

suur luule tulnud on õhust,

tuulega ta toodi,

kuni preerias muundus,

ta muundus kõrbeliivaks.

3

Udu mändide all,

pimeda metsa silm-side,

kohe algab varjutus,

*

suurlinnatulede valges,

katustel kus pikutavad tuvid,

seal filmiti taustu,

päike pöördus itta,

*

siin ilmas - 

hea ja ilus,

sõlmedest prii,

sõrmed nagu klaverimängijal,

teda armastasid,

armastasid tüdrukud,

*

mina keerasin lehte,

kole sosin lendas välja,

raamat mis elab,

mis kusagil on surnud,

*

meie on lai mõiste,

aga eestpoolt oleme koos,

kui ainult hetkeks,

rohkem pole vajagi.

Aeg pärast absoluuti

Kuhu kodu sai? - sa ütlesid,

need liikusid hiiglaste õlgadel,

nadu iidsed teod kellel puudu siht,

nende tagumikud olid laiad

ja hääled olid kummis,

nad olid vaalade esiemad, - isad,

kuidas nad laulsid maa häälega,

kluugutavate kurgede

ja seda põhja euroopa kevade häälega,

mida nüüd kuuleb ainult igatseja,

see kes hommikuid ülistab,

katab kinni laelambi,

sombustab stseeni,

sülitab viis korda üle õla,

koputab viis korda vastu lauda,

tooge õlu siia! - ei mitte õlu,

vaid karge naise veatud huuled,

need mis kandnud laevu,

tooge suudlused,

need kui kaldale uhutud pudelid,

kirjad armastatutele,

me oleme jõudnud pärale,

sinna kust tulnud on igatsus,

see kutsik-saba-taga-ajamine,

igasugune vaimne metoodika,

aeg pärast absoluuti,

see universaalne mõistatus,

sufide müstikud - kohvid näppus,

elamise mustav vein,

kaunite varvaste maitsega,

San Francisco linnas ilma lilledeta,

tooge siia linna ilusaim lind,

ma tahan kuulda ta laulu,

kuidas hingame vaikuses,

sellel järgmisel hommikul.

Hiilgava jumalanna iidsed annaalid

Mõnele meist meeldisid kehad,

mis mõnele veel meeldis? - las ma mõtle,

meeldis armastada tohutult,

nõnda nagu armastatakse filmides,

see koolipoisi armastus,

isegi midagi vastu saamata,

see tunne mis kõditas looduses,

see uskumatu linna-elevus,

kui sipelgad olid pesa teinud majja,

kui maja oli keset suurlinnatulesid,

see armastus, see mida tunnen sinuga,

kui kaamerapilt virvendab,

jätab kena järelkaja,

need aja ja ruumi jäljendid,

sedasi ma näen sind,

liikumas uduna mööda kannikesi,

kuldseid trepiääri, töömeeste helkurveste,

kollased nagu mesilaste tagumik,

maitselt terav nagu chipotle,

sedasi ma sinuga olen 

just nagu täiskasvanud poisike,

kelle ema kasutab keskmist nime,

siis kui su pilved on päikese ees,

kui poriloigud on mu ainumas rõõm,

mudased suudlused su valgele nahale,

nagu päikeseloojangu maasikad,

need mis enne lahkumist tuli ära süüa,

ära võta mind ära ainult…,

ära panegi mind maha! - ma mõtle,

kanna mind kaugete-kõrgete ilma,

hea ja uus nagu lugu mida räägime lastele,

mida räägib loodus…, iga päev,

mida räägib linn, iga pagana päev -

jumalik nagu su silmad, su käed,

su oskus aega keerata, seista ja olla,

ning panna mind armastama 

seda hetke siin.

Saviaugu linnud

Nad pesevad end rauases liivas,

sopsutavad tiibu ja ei mõtle asjadest,

või et kes kellega on maganud,

nad ei kadetse, ei ahnitse,

ei pilla sarkasmikillukesi,

et varjata oma valu,

nad ei hinda oma ilu ja väärtust,

nad lihtsalt on,

nii nagu suur suvi neid sünnitas,

sünnitas hommikul

ja võttis enda kanda öösel,

nõnda nad kasvasidki surmast üle,

elades igat päeva kui kingitust,

seda pitsi ja satsita kingitust,

vaata nüüd tuleb vihm,

see neile meeldib,

ja kui proosaline piisk 

muundub tuhandeks killuks,

näen minagi esteedi naudinguid,

seda ilu millest kõnelesid Sina.

Kui meie toad otsa saavad

Jah, siingi…,

kui tulevik mu kaasa,

tal nelja-aastaaja-lapsi,

põletavad kihud,

iha kõrval sõrmi limpsiv,

see väike valge piiga,

ma tulen tema poole.

*

Siis suve surma tunda saame,

ta ehitab ikebaanasid,

kannab lina,

nuuskab siidist taskurätti,

ohkab puhanuna,

homne on luule.

*

Meist tehti pilte,

leitud põlvkonnad,

kelle majad nagu teokarbid,

hing selle muster,

siis muuseumina…,

ma võtsin su suudluse.

*

Palved on nagu helistamine,

keegi ei võta toru,

kuid sa tead,

et nad kuulsid.

*

See liiv läheb koju…,

see kullane seeme,

nad on tuule lapsed,

õlle nimbus on pudeli all,

istu minuga kauem,

kohe kukub looja.

*

Päikesel on palju öelda,

jutukaim taevakeha,

peidab end pisikeste taha,

naeratab kosmiliselt,

sülitas verandale kõrgelt-kaugelt,

ema sai pahaseks.

*

Kui meie toad otsa saavad,

tuleb õue minna,

selline on spirituaalsus.

Õrnusega

Sa puudutasid mu kuldset piiri,

fontäänide võluna…,

ma voolasin,

paljad varbad surutud järve mutta,

virvatulukesed vastaskaldal,

siidine öö laulis lindude laule,

sinu sinised silmad…,

need teadsid.

Ussilakk

On miski neil kehadel,

kuidas kannavad nad oma figuure,

kuidas vesi pühapäeva saunas mööda…,

liigub nagu…,

keegi, kes ütleks: hoia mind,

siis paneks käed iseendale

ja tervendaks kõik need kohad,

kõik need usu-puudumised,

lahke naeratus hambaid pestes,

teadmine, et mitte kunagi,

enam mitte…,

ei jäta mina iseennast.

Modus operandi

Kui sõdalastest saanud inglid,

nad karusena tiivulised,

istuvad nüüd seal katuse all

ja ootavad vihma lõppu,

aga vihm ei lõppe kunagi,

see on juba maailma asi,

kalla kallis isa käsi,

ei lõppe päike ega tuisk,

kusagil on alati üks räästaalune,

kus istuvad need inglid,

kes kunagi olid sõdalased,

nende peade ümber pole tavaline,

tavaline pole nimbus,

vaid lehmakettidega kokku sulatatud,

raua needmine,

nende pale pole lubjane,

nende isud pole salajased,

nad on tormi lapsed,

torm mis lõhkus nende isa valge maja,

nad on ulukid jahihooajal,

aga kuulid neid ei murra,

sest nemad on vabade maade hoidjad,

kõik tuuled mis kerinud naati,

mis visanud laineid ja nende kalamarju,

visanud rannarahva võrkudesse,

samad lained mis kandnud pärle endaga,

nemad on implikatsiooni teenrid,

selle tõega on neid kiidetud,

neid ingleid kes kunagi olid sõdalased.

Kuidas tõlgendada ananassikultuuri

Kui me alustame põhilisemast,

keeldume väidete õigsusest,

neelame oma au väikeste kuid…,

sihikindlate lonksudega,

võime märgata end seismas…,

nende sammaste vahel,

kus seisnud teisigi,

mõnel siguri-kohv näppus,

teisel piip suus,

kolmandal sügelus kusagil ahtril,

need kes armastuse valelikkust tõdenud,

saanud vabaks, 

teised ajamas endiselt oma enese saba taga,

nagu hulluks läinud hundikoer,

keiser, kes riieteta, 

nähtamatu rahvamassi hambus,

närimas nagu lehm põllul,

kui suvi lõpuks tuli,

võtsid need kes kaotusi ei tunnista,

end häbematult paljaks,

peesitasid universumi päikese all,

kohevad kõhud taeva poole,

genitaalid nagu kreeka pähklid,

kui ainult udu oleks,

nende mentaliteet oli kaugem…,

kui Hiina tuli, 

pikad sõrmed sobrutasid lodevust,

peenikesed pihad olid unustuse hõlmas,

meie kaadrist olid saanud vanamemmed,

mugavad ja mugavust otsivad,

unustatud reaalsuste kõiksus,

nagu surm mis kunagi ei lõppe,

elu oli silmis neil, keda peeti halvaks,

pahad õunad, küpsenud enamusest kiiremini,

kohe valmis noppimiseks,

näed Blake võlur tulebki,

sirkliga nopib ta elupuu ingleid,

originaalse patu teisendid,

madu jäänud rohu sisse magama,

võibolla labidaga oli peremees…,

tema pea eraldanud tema kehast.

Kuidas libiseb vaikne madu

Kuidas libiseb vaikne madu,

tema soomustel päikese tants,

kusagil laulab valgus laulu,

meie käed on hoidmisest higised,

su küünte teravus on miski,

see miski mida igatsesin enne sind,

kui nuusutasin raamatute lehti,

kui hammustasin külma jäätist,

kui nuhutasin kurbusest,

kui rõõm täitis mu vihmaseid kopse,

su keele maitse,

see ingli-kaste-piisk,

hommikul kui ööde salapära on langend,

kui naeratus su kohvitassi tühjendab,

vaatan malelauda ja nuppe,

avatud aknast kostab raadio,

mehed lähevad tööle,

sa istud mulle sülle,

ma tunnen su lõhna,

see kevadine nõidus mu veenides,

kuidas libiseb vaikne madu,

tema soomustel päikese tants.

Iga linn on tulnud seemnest

Meie majade alla olid maetud nemad,

kes püsisid ja kes said lõigatud,

meie tuulikuid pesid ja hooldasid nad,

kes võitluse eest maksid hinda,

iga linn on tulnud seemnest,

kui lapsed selle teedel,

kelle põli oli valu ja tule rauda,

iga aeg on andnud rahutust 

kuid rahu andnud samuti,

me loodust on ehitud särava klaasiga,

milledest läbi voogavad jõed,

mille üle kummub sild,

nagu küürakas eit, 

tema alt on läinud ilma peale,

läinud väiksed ja suured,

iga jõgi algab südamest,

mõnusate taskuvaraste kreedo,

eestlase Roomas, selle vana rahva tarkus,

et igas sadamas kaks,

igat sadamat kaks.

Kui nad puude all õitsele on löönud

Olen näinud kannatuste pagasit,

kuidas ilu õrnalt oma sõrmedega sellest üle käib,

kui vaikse Maa tuhanded tuhud,

need hoidnud kivihiiglasi sündimas,

kui äike ja murrud, naer ja sadu,

puud ja rooste, valu ja kallistused,

need kõik on rõõmu kolletunud vati all,

siis jahedus mis jumalate rajal,

teeristil seisatan ja näen aga ei anu,

tean aga ei palu, et minagi,

kord kui kuum ja külm on korraga,

saaksin osaks selle maailma kuldsest,

selle maailma hallist,

suudlevate inglite paljususest,

kui nad puude all õitsele on löönud.

Meenutuste salapära

Kuhu sa kadusid pisike piiga,

kelle kingapaelad naerunägusid 

joonistasid asfaldile,

kelle ninakrimpsutus mustade juuste alt

kutsus kokku kõik varjud,

kelle naeratus nad uimastas,

kuidas sul läinud on? - kas sa magada saad?

kuidas läheb su armsamatel? -

mis nende nimed on? - kuidas nad elavad?

mis sina arvad maailma asjast

kui kogu pimedus on valguse asjas,

vaata! - sisalik hüppas ühe kivi pealt teisele,

nagu aeg mis kivile ei jätnud jälge,

kuidas toimib su meel,

kui mesine su sõna mu kõrvus,

kui vaatasin su sääri ja sukkasid nendel,

lind lendas puule millel kohe-kohe

on tärkamas roosad õied,

ma tean sest sa viitasid neile,

taevas on tähti, sedagi ma tean,

kuigi valged pilveräbalad ehivad 

ülemise mere sinist palet,

seal taga, sellega lohutan end,

et õhtul, kui pime, tulevad nad taas välja,

nõnda nagu minagi olin harjunud,

nõnda nagu luule tuli järgi,

siis võtsid sa viimase hetke,

panid tasku ja liikusid kaunite 

võngete saatel sinna kust olid tulnud,

teistsugusena, nagu ikka, nagu alati,

ning mõnele meist jäävad 

meenutuste salapärad, 

nagu ikka, nagu alati.

Walesi mäed

Kui ma nüüd neid…, Walesi mägesid kõnetaks -

mida nad ütleksid?! - kuidas olen ehk kaotanud,

või justkoht võitnud, midagi mida ei saa näha,

midagi mida ei saa katsuda, ei maitsta, 

hinge-sõrmi ümber seada,

midagi mis koiduga viib mu kallima,

miski vana ja miski noor, kui ma ainult…,

Walesi mägesid kõnetaks,

kuid siiski pole sõnu, lumi kõrgustikel ei räägi,

ei laula ta ja ei ümise, ta tuleb kõrgelt-kusagilt,

ta on ja siis on ta läinud, tema asemele jäävad…,

jäävad need kõigusoojased, jäävad ainult,

kui ma Walesi mägesid kõnetaks, siis tänuga,

tänulikkus on vedrudeta vanker külateel,

hulgus ja pudulojus - närv läbi nagu lambipirn,

jalad pajuvitste laadi, kuid omal kohal vankri ees,

sedalaadi tänu leian sealt…, kui ma ainult…,

Walesi mägesid kõnetaks - neid mille tõstsid sina,

vahva solin sillerdab allikana, muundub ojaks,

muundub mööda kive-rahne, toibub - 

siis muundub edasi ja muundub järveks,

meil muundumise kunsti on veel õppida,

seda nõu ma küsiksin neilt mägedelt..,

seal Walesis, kuhu läheme kui maa on kuldne,

on roheline, on taaga taristu ilma valuta,

on leiva-haldjas leivata, on…, tänuta,

kui ma seisaksin seal, neid Walesi mägesid,

ohh, neid ma kõnetaks, suure, suure tänuga.

Lahke südame laul

Mul on hea meel,

et maailm on lahkem paik,

kui oled lahke endaga,

et roos okasteta on ikka roos,

et kändu hoiavad elus teised puud,

et sõber hoiab sõbra kätt,

et on tuul, on põõsad,

tulihein ja leedrid, 

vanad ja lagunenud majad,

ronitaimed kaisutamas neid,

et kividel on sammal

ja samblal istub väike konn,

et armastajad on sukeldunud 

teineteise sügavustesse

või tõusnud üle pilvede,

et kodu on seal kus on süda,

et leidjatele on kaunim paradiis,

puhata ja mängida -

et see on tõde omaette,

on kuldne karikakar,

et pimedus on ainult mööduv näht,

et valgus paistab seestpoolt,

et sina, kes sa oled mina,

oled jõudnud siia

lugema seda luuletust.

Laulmas kodust

Ma seljatasin kauge oru 

ja soo selle taga,

kui udus pöördusin metsa,

nägin valgus-linde horisondil,

mitmete väravate vahelt läksin läbi,

kolasin võõrastel pööningutel,

sfinksid pakkusid mõistatusi,

oru sügavamad olendid,

nad meelitasid pimeduses,

punaste laternate vahel pildusin nahka,

õrnad vaimud pakkusid tuge,

inglid näitasid teed,

kui kohtasin kord lepatriinut,

mardikat ja keskit veel,

mu nägemine taastus,

kus kallastel küll kohtasin ma end,

kus olin alasti ja paljunäinud,

lapsemeelne vana hing,

uues kuues ma loobusin,

loobusin kontrollist ja valust,

valedest ja kõvadusest,

üle mäe liikusid mu silmad,

siis jalad ja terve vaim,

seal roheliste väljade päiksepistel,

soolane meri laulmas kodust,

istusin ma lõpuks maha

ja puhkasin jalga.

Nüüd taevast paistab tähti

Nagu salajase mäe tipp,

ma sind nägin läbi hommiku-udu,

kuidas kuuskede teravad tipud,

need kõditasid su rindu,

kuidas valgus su südamest paistis,

kuidas taevas avanes sillerdavaks vihmaks,

kui aegade tolm su tuulega viis lendu,

viis kõik selle mis kunagi oli tähtis,

sa kasvasid üle ootuste,

su jalamile ehitati maju,

sa hoidsid neid inim-lapsi oma süles,

sinu üsas valmisid teemantid ja kristallid,

üle su peade aerutas vikerkaar,

su kulmujoonele pesa teinud olid linnud,

võõrapärased kuid tuntavad joonistused,

need ehtisid su koopaid,

su tugevad juured voogasid sügavale maakoorde,

sinu lõhn kui kõndisin üksinduses,

mitte kunagi üksinda,

kui meie sõbrad vaatasid meid,

vaatasid meie armulugu,

mägijärve sinises pehmuses silitasid sa mind,

kuidas su kalad nokitsesid mu varbaid,

kuidas me saime üheks,

nüüd taevast paistab tähti.

Tartu

Milline naise kuldne käpp, 

karv kõik kräsu, 

ütleb maapinnale 

tere hommikust,

kui kogu seeneriik laulab,

kändudel pikutavad rästikud,

üks shamaanike kolab sauna juures,

animisti unelm,

vana laulik Vanemuine,

valge hame, veel valgem habe,

söödab rebaseid,

pärast hinge ja tema pimedat ööd,

kroon mis ripub kase oksal,

all korjab memm mahla,

voolikud ja anumad kevadet täis,

solin kui kuse laul,

armunud metsa ja pudulojusesse,

näinud Kerberost ja Kronost,

sellepärast me kannudes on vesi,

salajase allika tubli rüübe,

eestlase tõelisus, 

kodukoha kootud,

läbi ämblikuvõrkude 

ja mustade koobaste,

mööda võluri varrukat,

Emajõe tuppe, selle salajast juurt,

kuni jõuab vaimuni

ja nimetab selle koduks.

Vapious

Ma olen valgus su hotellitoas,

sinu supitaldrikul viimane vedelik,

olen kartulapealsed ja nende mürk,

krantsi haugatus, kuke kirg,

müravate vendade verised ninad,

olen su aja kolletund valvur,

vaata mind kui kõnnid päikese poole,

olen see mis päikest kannab,

see mis kannab sindki,

olen kuningad ja mõrvarid,

vere vahune piir, ups mere,

ulakas olen ka,

olen räme kepp, 

armatsemine olen ka,

kauge tundmuse esimene helk,

siis olen ma veel see mis ei küsi,

kui küsib siis võimuta,

olen piirava tango siuglevad kehad,

higi nende orvakestes,

olen orvud ja vanad määndused,

puu mis kukkus tormis,

olen linnupesa lauahõbedaga,

olen üksinduse kõle kants,

Vapious on mu nimi,

kuigi olen nimeta,

ja sind armastan nagu teisi,

kuni hingekandmishetkeni.

Kevadesse

Sa tule-takkuja naine, 

kelle selg on oksakohti täis,

kus varem käinud Paani kabi,

on sinu kuldne jalajälg,

me lähme talisuplema,

siis piserdati maad üle vihmaga,

kui viibutati käsi,

öeldi: tule sõber,

mina ei uskunud neid,

teadsid metsiku aja jäljed,

need mu näol,

õrn on see hinge puudutus,

ta kutsub kevadet kivi ja sambla alt,

keerab linnud pahupidi,

vaat sopsutavad Pärnumaa liivas,

suvel sopsutame meiegi,

talirokk hammaste vahel,

siidrid näppus.

Õhtuti keerab vana mees ajalehte,

rikub aja kindlat suunda,

kohmetu vanamehe naeratus suul,

ma liigutan ta malendit,

kohe algab Ringvaade,

piisas vaid pilgust, 

panin käed ta jalgadele,

õhtu küsib meie vanadusi,

vabadus tal teiseks nimeks,

ja sammal lõhnab magusasti,

avatud aknast tuleb hiiglaste hääli,

kool sai läbi.