neil ju pidid silmad olema
naersin su juttu,
naerus oli tõde sees,
on alati olnud
kullased, nagu päike –
selline on hapude marjade igatsus
võidu ja kaotuse vahele jääb aeg
ja selle sisse
aga ajast ei tahetud rääkida,
haisva lõpu eripära,
kaunis oma vigasuses,
eripära siiski,
Aristarkhos,
teda me polnud kaua näinud,
higised ratsmed ja kõhud,
telkides kõik naised,
õli ja viiruki hais,
pilkuvad silmad,
altaril kõhutas üks kõhukas,
siin on kõigil sedasi,
aga me teadsime, et jumalaid võib suhu võtta
ainult see, kelles veidikenegi jumalust,
võidupärg ihatud,
kloostrikakandid joovastunud,
sinu veinistest mokkadest,
me küsisime liha kõrvale juustu,
magusat ja haput
No comments:
Post a Comment