enam ei lasta rahus surra ka
ütles vana Papadopoulos
pöörates tähelepanu maailma asjadele
*b
nagu mees nööril või mööda noatera
ja ma naeratasin,
kõhukas eksklusiivsus,
millega ta meid saatis,
muutunud millekski enamaks
kui võta ja anna
S
susistavate sõnadega Aphrodite,
veidrus peas, kõneles minuga
läbi selle pontsakuse
iV
vetruvale kõhule kukkuv tuhk,
oota kuni ma maailma loon
ja viskas silma mu tüdrukule
v
ma pahandasin enda peale
ja kuumuse,
kindlasti kuumuse peale
Vi
magnifique
aga talle aitas võõrastest keeltest
ja arusaamade hämaratest ruumidest
Vii
jumalad hüüdsid teda jumalaks,
sellest piisas.
No comments:
Post a Comment