Passiflora

*

potist ja mehest selle poti taga,

kes rääkis Palestiina tammedest

Panteleimoni kabeli juures,

savi punane ja must,

Mirjam!, ta hüüatas

ja keeldus uskumast,

**

Aristarkhos mu kõrval pööritas silmi,

kenad sinised silmad, 

mitte nagu mõnel meist,

pasa ja hundi karva,

***

salamisi ma soovisin neid sosinaid,

mis mehest mehe teeksid,

sosinaid, mis keelitaksid unistama,

unustama mõnegi meist,

½½½½

aga ma polnud sellega nõus,

armastasin oma Sylosoni

ja tema leegi-karva mantlit,

nagu tema oleks pidanud 

armastama oma Polycratest,

*****

õilmitsevate kannatuslillede aegu

ei pannud me pahaks

seda teeseldud isiklikkust,

millega kodutud taimetargad

oma pudelisuid piidlesid,

ei pannud me pahaks neid kannatusi,

mida tekitasid sõnadetagused

mitte-midagi-ütlemised,

******

üleaedsed, kui me jõudsime saarele,

tervitasid meid ootamatu elevusega,

selline elevus, mis mõnel meist

põlvi hallandaks,

nüüd mõistan ma teisiti,

kui kostitada külalisi noore veini

ja halva juustuga,

*******

õlipuude luitunud fataalsuse varju

panime oma pea,

vana Papadopoulos ei kiitnud heaks,

kuigi luule on osa ajaloost,

ei pea vanu oliive maast sööma.