tombombadillus

*

me vaatasime kuud ja kuu vaatas vastu,

Aristarkhos, kui isegi teadis, 

et tema nimeline kraater oma poolsuletud 

silmana maa poole tagasi piilub,

ei võinud kindlasti teada, et meie selle all

ja tema kodukandis omi sõnu vahetasime

ja et need sõnad veel lembele kuulusid,

päikese kuumus oli sulatanud meie 

graviera ja loojangu loobumus

oli kohe kohe äratamas meis seda

balkani temperamenti

**

aita siis puua, kui kaela ei leita

ta arutles suhte ja suhestumise eripära,

tuues meid näitena ja tuues meid kohale:

varbad surutud tulisesse liiva, 

avatud autouksest voogamas

seda uue masina lõhna, 

kusagil õitsvad selle suve tolmajad

ja neid tolmendavad mesilased, 

siinpool Egeust veel elavate seas, 

karvaste jalgade küljes õietolmust potid,

kodu oli kaugel ja kodu oli siin

* * *

vana Papadopoulos - kevade kaitseja,

suure suve pühitseja, vana vallatu ise, 

tombombadillus hinges,

kostis madala hääle ja kongus ninaga,

et tema enam suutäitki ei võta

* * * * 

hinges kõle üksindus, 

see spetsiifiline stiihia, 

eestluse kaasavarana, 

kirstukaan irvakil, 

kõik valgus voolab sisse, 

kas samiaat või samoslane

* ~V

tuli tuhat ja tuli tuline, 

tuli täie aru ja arutusega, 

savinõud mürahtasid põrandale, 

killud kõik õnne täis

¿

nagu taggurpidi üpsilon,

pehmete tähtedena, 

sest kes see enne tähti katsunud on, 

Aristarkhos mõtles, sõrmed konksus

ä7

mulle meeldis Papadopoulos,

nagu vana Melisseus, 

selge pea ja uduse hoiakuga,

tantsiskledes selgitas ta meile

migrandi ja migrandi vahet, 

mesilaspere näitel, 

valget tuhkagi me aru saime, 

ta tuli justkui kõrvad ees

ja pakkus meile kärjemett.