Balti fuuriad

A

See on kõigest mäng

ja ei tasuks seda liiga tõsiselt võtta,

kes need reeglid kirja on pannud,

kui mitte see sama inimene

ja loom tema sees,

B

Aristarkhos ja Papadopoulos 

ei näinud teineteist, 

kui päike madalale vajus 

ja majade sinine hägu sai sellist nägu,

kes ei karda Troojat ega tuuma sõda,

C

aga me tulime kaugelt

ja meil oli vaja, nei, 

suundumus selle tarvis,

et selgus oleks majas,

D

põhiliselt pühapäevad me magasime maha,

keegi ei urisenud,

aga vaim, see puhkas omasoodu,

kahhelkivid ja raudsed poldid, 

poldi valge kulund, 

peeglilt hõbe ei peletanud mind,

ei hunti minus,

E

viiendal läksime me kõik koos 

Eupalinose tunnelisse,

selle tundmuse nähtamatud vihad,

milledega sind saatsin,

1036 meetrit läbi mäe südame,

F

Agatharchos oli olnud su ruumide looja,

sinu saare silmade ja saare suuga,

sinu punase figuuri päike,

sa ütlesid,

aga akveduktist saime läbi

ja muigega sõime haput,

valget ja haput leiba,

G

selles mollis olid tal granaatõunad,

võõrapärane õli, mõni tilgake higi,

nii nagu peab ja kõik see mis meie 

reisikaaslastel vajaka oli jäänud,

H

leedukate viršùs, see kõrgelt kusija,

see vihmade isand,

kuuma vere taltsutaja,

nüüd sündinud siin Kreekas, siin Samosel

ümber selleks balti fuuriaks,

läänemere tasujaks.