Kui nad meil külas käisid

kord põllul, kus kirendas punane moon

ütles Beekman ja ma jätkasin,

polnud kuulnudki samoslasest

ja oopiumist,

draakon aeti ida poole

või oli ta sealtpoolt tulnud,

see rahvas,

–

nii oli, on ja jääb

aga vot pähe ei hakka,

saviaugu äärel, mõdu kui kurivaim,

noore mehe treenija,

usus mehe uskuja,

panin pea selle padjale

ja nägin und – ilusat, ilusat und,

-

sõlmimata lepingud ja allkirjad,

jalad tallamaie,

aga pühakirja ei puutu,

palverännakud eilne päev,

–

sa ilu kandja ja valu andja,

Aristarkhos mõtles,

vaadates meid mõlemat,

näol see kristlik kannatus,

millest siinmail ei räägita,

–

pühakirja filosoofia oli

et antaks aru ja aega selle tarvis.