Kandiliste müntide aegu

et vaadata kuhu tulvab vesi,

nägin välja nagu üks tema skulptuuridest,

seadsime samme valge kruusa peal,

Samosele omane,

nägime valgeid linde,

tiirlesid mu korjuse ümber,

sest iga korjus pidi olema minu korjus,

sest igaüks on mina siin –

siin ja kohe.

puudutasin õrnalt su näppe,

palju rasvaseid asju sai täna söödud,

sa ütlesid, et palju on veel söömata,

aga kui pilvede vahelt tuli,

vali ja kuum, see tuli,

siis kiitsid sa minu uskumust.

toredate poiste kisa kostis kioskini,

kus Aristarkhos ka mind oli haaranud,

enne kui reisile siht sai,

kui unenägudes mõnele meistrile

mõni margariita lubati,

jumalate maa pole õelate killast,

aga see sööb su pasteldega koos,

kui sa austust välja ei näita,

seda ta ütles, see toretsevate poiste kisa.

kes kõnnib seal, tooga riini,

valud kõhus, mida leevendati äädikaga,

uue valu allikas,

kes närib vagade tubakat,

pead kõik lõigatud,

nagu õhtu, mil vabastasid oma rinnad,

oma kuldse alastuse.

pisar voolas Aristarkhose silmast,

kui ta nägi meid teineteist viltu vaatamas,

sinagi olid siin ja valinud neid aegu,

minuga või minuta,

kaasavaraks laul ja mõni münt,

sest seda see oli –

kandiliste müntide aegu.