sirutavad juuri
ja näitavad kõike seda,
millele pole veel nime antud,
ja meie, kes me kõndisime valgel kruusal,
päike kuklasoodu,
närviliselt üle-poodu,
kohtlaselt üle-joodu,
võtame end joonelt ja tõstame avarusse, sulgudeta ruumi,
rummist ja Rumist lähemalt:
v a j a d u s e d – need paganama Panama kübarad,
seened pärast vihma,
kord luuletati sellistest, et pärast söömist,
, hinged jalge all, üle sündinud
ja alt läinud,
kellegi pea voodijalutsis, maigutamas suud,
hamba alla polegi midagi anda,
armastuse vaheajal, igemete vahel, valged poolehoidjad –
, purihambad sellised ,,,...
naljatlesin endaga, et üksindus pole muud kui vihmata põld,
kaua sa ikka põuast põue küsid,
kui pole suud mis sõnu annaks, näed saab ilmagi,
kui pole nägu mis tundeid kannaks, näed saab ilmagi,
keegi ütles: E N E R G I A
ja ma vaatasin üles, Noa laev pilvepiiril,
juba uputab, kõigist liikidest paaris,
mina paaritun.
Ja ma küsisin üht küsimust
ja see küsimus oli hea,
ta kutsus esile...
No comments:
Post a Comment