Heliosest

i

õhus oli tunda võõrast,

eksootilist ja võõrast aega

mil keelud olid unustatud,

 

paelad mis meid sidusid

said paelaks millega mõõdeti 

keha ja hinge vahelist kaugust, 

ii

tõredat põhjamaisust kooris

samoslik vendlus, 

kui helioslikud fiiliad 

meid kuninglikel kätel kandsid,

iii

ma sallisin rohkem,

aina rohkem seda elamise asja,

kuidas türgi mänd oma ligunenud 

esivanemate järel merele igatseb,

juured tugevalt maase surutud,

ekspluatiivne lõpp ja lahendus nii näotu,

et miski peale kännust kaugemale 

kukkumise ei paistnud aitavat,

käbi kui kukub,

iv

mõnel korral oleksime justkui

peaga vastu seina jooksnud,

valge krohvi ääres kasvamas euforbia,

piidlemas mind oma helerohelise tarkusega,

v

aga me polnud enam need tormakad,

tuisupäised ja ulali,

üdini ulali,

tont neid püüdlusi proovinud kustutada,

see ligimese tont, 

see enese,

vi

meie olime kuumade tõdemuste pühal maal,

isikliku taevase kuningriigi piiril,

pühadus kui perifeeria,

raua needmine unund suttu,

põhjamaisesse suttu,

vii

need olid päevade viisistamata sõnad,

Aristarkhos, kui mõtles,

et näiliselt oleme me kõik

üks pudru ja kapsas.